Mihus nr 21 – Kaasamine – kas ilus sõnakõlks?

31. detsember 2017




Mihus 21






Kaasamine – kas ilus sõnakõlks?

Urmo Reitav – noortevaldkonna koolitaja

Noorte kaasamisest ja osalusest on saanud meie noortevaldkonna jaoks võtmesõnad. Sellest räägitakse palju, neid sõnu lisatakse võimalikult palju igale poole, seda püütakse lausa hinnata ja mõõtagi. Käesolevas MIHUSeski on teemat avatud mitme nurga alt. 2017. aasta on meie riigigi jaoks märgilise tähendusega: kohalike omavalitsuste volikogude valimistel saavad esimest korda osaleda 16‒17aastased noored, on noorte kultuuriaasta jm. Seega, on kaasamise temaatika tõepoolest ajakohane nii täna kui ka tegelikult ju ülehomme.

Taotleme noorte kaasatust

Noorsootöö alusväärtustes on öeldud, et taotleme noorte kaasatust ühiskonnakorralduses, innustame noori võtma vastutust ja tegema teadlikke otsuseid oma elu, väärtushinnangute ja ühiskonna arengu osas. Siia on kirjutatud õige mitu mõtet. Esmalt soovime näha noori senisest enam kaasa rääkimas ja mõtlemas ning tegutsemas nii oma kogukonnas kui ka ühiskonnas laiemalt. Teisalt on meie kui täiskasvanute ja juhendajate ülesanne noori innustada vastutust võtma ja otsuseid tegema. Justnimelt innustada, mitte suunata või juhendada. Innustamine tähendab noorte motiveerimist, inspireerimist, toetamist ja osalt ka õhutamist. Kindlasti ei tähenda see nende eest vastutuse võtmist, nende eest otsustamist, nende eest ära tegemist või näpuga näitamist „õiges” suunas. Innustamisele ei aita kaasa täiskasvanute suhtumine, nagu oleks tänased noored passiivsed ega huvituks millestki. Samas ei julge ma mõeldagi, et elan kogukonnas/ühiskonnas, kus kõik selle liikmed on aktiivsed ja entusiastid. Kipume seda arvates võrdlema noori endiga ja oma nooruspõlvega, mil polnud kaugeltki nii palju võimalusi, väljakutseid, kiusatusi ja ootuseid kui täna. Olen oma igapäevatöös sageli kuulnud noori ohkamas ja eneselt küsimas, kuidas teha õigeid valikuid ja selle kõigega hakkama saada. Kolmandaks vaatame selle alusväärtuse keset – „otsused oma elu, väärtushinnangute ja ühiskonna arengu osas”. Ehk innustame ja julgustame noori võtma vastu otsuseid oma enda elu ja väärtushinnangute ning ühiskonna arengu kohta. Seda tehes on vaja noori ka järjepidevalt toetada ja tunnustada. Kohati kõlab see lausa võimatuna, et noor maailmakodanik peab mõistma ühiskonnas toimivaid protesse ja arenguid ning siis suutma end seal paigutada ja võtta isikliku eluga seotuid otsuseid. Kas me siin ei pane endale ega ka noortele liiga suurt vastutust ega liialt rasket ülesannet? Aeg-ajalt jääb mulje, et selle ülesandega ei suuda täiskasvanudki toime tulla või hakkama saada.

Kooskõlastamine vs. dialoog

Üheks noorsootöö põhimõtteks on, et seda tehakse noorte jaoks ja koos noortega, kaasates neid noorsootöö otsuste tegemisse. Milliseid otsuseid me teeme noorsootöös, kuhu soovime noori kaasata? Tõenäoliselt on peamiselt siin tegevused ja keskkonnad, kus noorsootööd tehakse. Meid huvitab, mida noored soovivad teha, kus teha ning küsime selles osalejate endi arvamust. Kui on huvi muusikat teha või salvestada, siis loome võimaluse bändiga tegelemiseks ja salvestamiseks või teeme seda ühiselt koos noortega. Millised on noorte otsustusvõimalused veel? Kui palju saavad noored kaasa rääkida näiteks huvihariduses? Mil määral oleme neile seal loonud võimalused oma mõtete ja vajaduste väljaütlemiseks töövormide, vahendite, tagasisidestamise vm näol? Kas noortevolikogu kaasamine on vajalik vaid noortealgatuste toetamisel või saavad nad kaasa rääkida ka tõsisemate arengutegevuste aruteludel ja otsustamisel? Tihtipeale jääb praktikas mulje, et kaasamine võrdubki noortelt pelgalt arvamuse või kooskõlastuse küsimisega, millele ei järgne tegelikku sisulist arutelu, rääkimata tagasisidest. Kindlasti ongi konsulteerimine ja arvamuse küsimine üks kaasamise vormidest, ent kuivõrd aitab see kaasa meie alusväärtusele? Kaasamise puhul on oluline üksteise, sh noor(t)e ärakuulamine ja üksteisega arvestamine. Seetõttu on igati taunitav hakata tagasiside ja aktsepteerimise asemel hoopiski hinnanguid andma või end õigustama. Dialoog saab toimuda vaid üksteise ära kuulamise, vastastikuse austuse ja respekteerimise näol.

Kuivõrd me tegelikult tahame erinevusi või noorte arvamusi teada saada? Soovime, et noored end kogukonnaga seoksid, aga kas me ise oleme selleks valmis? Mulle jääb mulje, et väga sageli ei ole. Taas kord põrkume kokku erinevate mõtteviiside, elustiilide ja harjumustega ning unustame ära konteksti ja eesmärgi, alusväärtuse. Vaieldamatult on tänased põlvkonnad oma käitumises ja mõtlemises mõneti erinevad ning sellega peab arvestama. Kaasamist ja noorte arvamuse küsimist kasutatakse igal võimalusel, millega aga võib kaduda või muutuda tühiseks selle tõeline soov ja tähendus. Kaasamine võib muutuda formaalseks või sootuks manipuleerimiseks, kus esikohal pole mitte enam noor, vaid hoopis kaasaja oma huvide ja vajadustega. Mõtlemiskoht on ka selles, millal kaasata noori ‒ kas otsustusprotsessi alguses ja seda kuni lõpuni või hoopis vahepeal. Usun, et noorte seisukohalt on mõistlik kaasta neid kogu protsessi ning seeläbi anda mitmekesine kogemus.

Kaasamine vs. kontrollimine

Soovime, et noored oleksid kohuse- ja vastutustundlikud ning tegusad. Seda on võimalik saavutada vaid siis, kui loome selleks reaalsed tingimused ja anname võimaluse harjutamiseks, katsetamiseks ja oleme ise eeskujud. Loomulikult teame oma kogemusest, mis on mõne teguviisi või otsuse tagajärg, sest oleme seda ise kogenud ning noori juhendades püüame ennetada vigade tegemist. Soovime igati neid hoida kurja ja halva eest, kuid kas päris elus on ka meil keegi, kes alati ütleb, mida peab tegema või kuidas käituda. Sellega oleme ise võtmas neilt vastutust otsustamisel ja tegema seda nende eest, otsustama, mis on hea või parem.

Ka valimisea langetamise käigus kõlasid pigem pärssivad arvamused, et noored pole veel piisavalt kodanikuküpsed ja vastutustundlikud hääletajad. Kas me ise täiskasvanutena oleme ning teame alati õigeid vastuseid ja teeme parimaid otsuseid või kas õigeid vastuseid üldse on erinevuste mitmekesisuses? Sama olukord on ka noorsootöös, kus pigem kipume kartma ja noorte pädevuse küsitavaks muutma, selle asemel et neid tegelikult innustada. Üsna sageli kitsendame ka teemasid ja valdkondi, kuhu noori kaasata või kus nende arvamust küsida, piirdudes eelkõige nende vabaaja sisustamise ja ehk ka haridusega. Aga kuivõrd me peame arutelusid ja dialoogi noortega julgeoleku, pensionisammaste, detailplaneeringute või rahvusvaheliste suhete küsimustes? Mis sunnib meid mõtlema, et noored pole kompetentsed neil teemadel kaasa rääkima, olukorras kus infoväli on meile kõigile avatud ja kättesaadav.

Võimas potentsiaal

Mitmed uuringud kummutavad müüdi, nagu noortel poleks huvi ühiskonnas toimuva vastu, vaid kinnitavad, et noorte sisemine valmisolek aktiivsuseks on kõrge. Selle väljendumine sõltub aga meist, täiskasvanutest ‒ kas loome selleks tingimused ja võimalused või mitte. Valimiskäitumise puhul võime ju mõjutada neid ja öelda, et poliitika on räpane ja väljendame oma pettumust selles, aga võib-olla pole noorte jaoks täna lihtsalt sobivaid ja köitvaid kandidaate, kes suudaksid nendega koos mõelda ja tegutseda. Kuivõrd me seame esiplaanile noored oma vajaduste ja kogemustega ning suudame astuda sammu tagasi oma positsioonilt? Kas meil on tahe ja oskused noori kaasata, neid ära kuulata, mõista ja hiljem ka koos tegutseda?

Kaasamine aitab luua suuremat pilti, kui laseme lahti erinevustest, sest vaid nii kindlustame alustalad igavesele harmooniale.

Paar kuud tagasi õpilaste kaasamise koolitust läbi viies sain järjekordse vapustava elamuse ja knnituse, et noorte potentsiaal on võimas ning neid ei tohi alahinnata. Nimelt sõnastas põhikooliõpilane oma arusaamise kaasamise tähendusest: „Kaasamine aitab luua suuremat pilti, kui laseme lahti erinevustest, sest vaid nii kindlustame alustalad igavesele harmooniale.” Sarnaseid näiteid on veel, mis kinnitavad, kui pädevad ja kaasamõtlevad on noored. Usaldame noori, innustame neid, toetame noori, oleme neile ka ise eeskujud ning tegutseme koos nendega!




 


JAGA