Mihus nr 21 – Kuidas kogukonnapraktika noortele isetegemist võimaldab

31. detsember 2017




Mihus 21






Kuidas kogukonnapraktika noortele isetegemist võimaldab

Helen Talalaev – kogukonnapraktika koordinaator, vabaühenduste liit EMSL

Muutuvas ühiskonnas on vaja, et üha rohkem noori oskaks ühiskonna puudujääke märgata, ise muutusi ellu viia ja neile sobivat maailma luua. Kogukonnapraktika programmiga liitunud koolides proovivad noored kätt mõnes vabaühenduses (ehk mittetulundusühingus või sihtasutuses) ise päriselt asju ära tehes.

Vaata ka

www.heakodanik.ee/kogukonnapraktika

Sel õppeaastal osales programmis 19 kooli üle Eesti. Praktikalt uut arusaamist või oskusi saanud noored kõnelevad kogemustest õhinaga ning tunnistavad, et kohtusid maailmaga, millest neil enne aimugi polnud.

Kuidas noored vabaühenduste töös kaasa lõid?

Noortele on ette antud valik oma piirkonna vabaühendustest, mille hulgast nad valivad endale sobiva praktikakoha. Nad lepivad praktikajuhendajatega ise kokku, milliste tegevustega nad vabaühenduses kaasa löövad.

Näiteks Anette Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi 12. klassist oli praktikal heategevuslikus organisatsioonis Saagu Valgus, mis jagab annetustest saadud esemed edasi abivajajatele ning toetab laste huvitegevust. Anette aitas annetatud rõivaid sorteerida, et valida välja, millised riided lähevad jagamiseks, millised müüki ja millised pole enam kasutuskõlblikud. Eesti Tsöliaakia Seltsi viis oma mõtted ja abikäe Maria Rakvere Gümnaasiumist, kes uuris praktika ajal Lääne-Virumaa lasteaedade ja koolide võimalusi gluteenivaba toidu pakkumisel.

Maarja, Krisli ja Mari Tarvastu Gümnaasiumist otsustasid võtta ette pikad bussisõidud Tartusse, et olla praktikal Tartu Laste Turvakodus. Neid võeti soojalt vastu ning nende ülesandeks sai lastele liikumisvõimaluste pakkumine. Selleks tegid nad lastega tantsuringi ja said kohe ka kutse esinema turvakodu 25. aastapäeval. Lisaks aitasid nad sisustada erivajadustega laste koolivaheaega, mis nõudis neilt hoopis teistmoodi lähenemist kui ülejäänud õpilastega tegelemine.

Lääne-Virumaa vabaühenduste konverentsi „Teen, sest hoolin” aitas korraldada Liisa Rakvere Gümnaasiumist, kui ta oli praktikal Lääne-Viru Arenduskeskuses. Koos praktikajuhendaja ja teiste praktikantidega arutasid nad enne konverentsi, kuidas oleks võimalik üritust kõige tõhusamalt ja edukamalt korraldada. Liisa ülesandeks sai kirjutada kokkuvõtted konverentsi ettekannetest, nii sai ta tegelda sellega, mis talle enim huvi pakub – kirjutamisega.

Hoopis omalaadse kogemuse said Ülenurme Gümnaasiumi õpilased Darja, Lisanne, Egert, Kaimar, Gerli ja Moonika, kui nad mõtlesid MTÜs Õnnemaa välja heategevusalgatuse „Valgus südamesse”. Nad panid piparkookidest ja isetehtud küünlajalgadest kokku jõulukingid Ülenurme valla üksinda elavatele inimestele, kes olid ehk isolatsiooni jäänud. Nad läksid neile külla, viisid kingituse, ajasid juttu ja kuulasid lugusid nende elust. Neile ulatasid abikäe koolikaaslased Kaido, Karl-Clemet ja Ragnar ning Annelinna Gümnaasiumi praktikandid Veronika, Olga, Anna, Anastassia, Nastasi ja Jekaterina, kes olid samal ajal praktikal Toidupangas ja panid kokku toidupaki ka neile 20le, kes said jõulukingi ja külaskäigu osaliseks.

Mida praktika noortele andis?


Anette sai juhendajaga kõneldes aru, et vabaühendused ongi need, mis aitavad siis, kui riik mingisugust abi pakkuda ei suuda.

Kõik praktikal käinud õpilased tundsid rõõmu, et said head teha ja kellegi päeva paremaks muuta. Kuigi alguses võis neile tunduda, et tegemist on tüütu lisakohustusega, siis tegevuse käigus aitasid avatud suhtumine ja toetavad praktikajuhendajad leida häid lahendusi, kuidas valitud organisatsiooni juures midagi kasulikku ära teha. Anette sai juhendajaga kõneldes aru, et vabaühendused ongi need, mis aitavad siis, kui riik mingisugust abi pakkuda ei suuda. Maria jõudis arusaamisele, kui palju saab vabatahtlikuna ära teha, kui vaid on julgust pihta hakata. Maarja, Krisli ja Mari tundsid suurt rõõmu, et said kaasa aidata ühe olulise probleemi lahendamisele, ja mõistavad nüüd paremini, mis on kodanikuühiskonna roll eri probleemide lahendamisel. Liisa kohtus konverentsil inimestega, kellega ta muidu poleks kunagi kohtunud, ja kuulis lugusid MTÜde tegevusest, millest ta varem midagi ei teadnud. Algatuse „Valgus südamesse” noored õppisid, mida nemad kodanikena saavad ära teha, et enda lähedal elavate üksikute inimeste ellu rõõmu tuua. Noored hindasid võimalust kedagi aidata ja rõõmustasid hea tunde üle, mida aitamine annab.

Miks õpetajad programmiga liituvad?

Programmiga liitunud õpetajad leiavad, et kogukonnapraktika annab noorte jaoks koolis omandatud teooriale praktilise sisu ja käegakatsutavuse. Heli Kirsi, kogukonnapraktikaga esimeste hulgas alustanud Rakvere Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja selgitas, et kogukonnapraktika kui ühiskonnaõpetuse loomulik osa mõjutab ennekõike õpilaste väärtusi ja hoiakuid, nagu isiklik vastutus, sotsiaalne õiglus, säästev eluviis, elukestev õpe, seaduslikkus. Kuna programmis osalemine viib gümnaasiuminoored otse kodanikuühiskonna südamesse, siis aitavad nad nõnda noortel uusi vaatevälju avada ja julgustavad õpilasi midagi ka päriselt ise ette võtma.

Kogukonnapraktika annab noortele väärt töökogemuse, mida oma elulookirjeldusse lisada. Vahvad edulood kõnelevad, kuidas mõni noor on pärast praktikat vabaühendusse tööle jäänudki või kuidas teine on leidnud soovitud töö mõnes ettevõttes tänu sellele, et ta elulookirjelduses oli välja toodud praktika ajal saadud töökogemus. Samuti võib kogukonnapraktika avada noortes uusi külgi. Viljandi Gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpetaja Juhan-Mart Salumäe rääkis oma üllatusest selle üle, kui kolm noormeest otsustasid omal algatusel teha lastele mängude päeva, kuigi seni polnud nad näidanud üles ühtegi märki sellest, et nad midagi sellist võiksid korraldada.

Kuidas noortekeskused programmis kaasa löövad?

Ka mitmed noortekeskused on mitme aasta vältel kogukonnapraktikante vastu võtnud ja neile isetegemise võimalusi loonud, teiste seas näiteks Haljala Noortekeskus ja Tarvastu Noortekeskus. Samuti ülalmainitud MTÜ Õnnemaa, mis ühendab Ülenurme Pere- ja Noortekeskust ning Tõrvandi Pere- ja Noortekeskust. Kogukonnapraktikal ja avatud noorsootööl on mitmeid ühiseid jooni, olulisemaks neist vast noorte isetegemiseks võimaluste loomine, ühiskonnas toimetuleku toetamine ja eluks vajalike kogemuste saamine. Praktika noortekeskuses on avanud silmi ja aidanud mõista, millise erialaga võiks tulevikus tegelda ja kuhu oma energiat edaspidi suunata.

Kogukonnapraktikal ja avatud noorsootööl on mitmeid ühiseid jooni, olulisemaks neist vast noorte isetegemiseks võimaluste loomine, ühiskonnas toimetuleku toetamine ja eluks vajalike kogemuste saamine.

Noored hindavad enim seda, kui neil on lastud asju ise teha ja otsustada, kuid pakutakse samal ajal ka tuge, et raskustest koos üle saada. Nõnda õpivad nad oma kogemustest kõige rohkem. Ka noorsootöös saab just sellest kõige enam eeskuju võtta – luua noortele tingimused ja võimalused, kus nad ise saavad endale sobivaid lahendusi otsida ja ellu viia. Olgu selleks siis lihtsalt mõne ürituse korraldamine või lausa suurema projekti ettevalmistus, planeerimine ja koostamine. Noortekeskused on oodatud kogukonnapraktika programmiga liituma, et oma kogukonna noortele rohkem võimalusi pakkuda ja neid oma tegevustesse kaasata. Kel tekkis programmi vastu suurem huvi, see leiab rohkem infot ja kontaktid meie kodulehelt


Pulman,P.(2005) Programmi elluviimist rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Eesti Noorsootöö Keskuse poolt elluviidava ESF kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ kirjeldatud tegevuste raames.



Kommentaar

Annegrete Johanson – MTÜ RuaCrew

Kogukond on ju koht, kus me kõik iga päev aega veedame. Järjest enam lisandub erinevaid kogukondlikke tegevusi, mida elanikele pakutakse, olgu nendeks siis hoovikohvikud, laadad või ühistegevused. Kindlasti on oluline kaasata erinevaid sidusgruppe, et haaratud oleksid nii eakad kui ka noored, muuhulgas noored, kes enamasti kõrvale tõrjutakse – riskikäitumisega noored. Uute seaduste valguses liigutakse üha enam sinnapoole, et kui noor saab hakkama mõne õigusrikkumisega, siis tuleb tal see ka heastada. Seni on alaealiste komisjonides rakendatud üldkasulikku tööd, mis enamasti tähendab, et noor pannakse pesema seinu-põrandaid, kuid puudub inimene, kes temaga suhtleks, ning tegelikkuses jääb „õppetund” saamata. Suund võiks olla just sinnapoole, et igale noorele lähenetakse individuaalselt, püütakse leida temas peituvad oskused ja kired, millele toetudes saaks ta kogukonnale midagi head teha. Just nii nagu käesolevas kogukonnapraktikas. Mitmetes riikides toimivad kogukondlikud algatused väga hästi. Mida annab selline osalemine noortele, eriti riskikäitumisega noortele? Paljud noored sageli ei teagi, mis toimub nende kõrval, sest neil puudub isiklik kokkupuude. Nad ei tea, mida tähendab, kui oled eakas ja ei ole lähedasi ning puudub inimene, kellega rääkida. Nad ei kujuta ette, mida tunneb laps, kellel ei ole õhtul süüa ega voodit, kuhu magama heita. Kogukonnapraktika raames on võimalik avardada noorte silmaringi, panna neid märkama ja HOOLIMA. Kindlasti on see protsess vastastikune, võidavad kõik osapooled. Muuhulgas annab saadud kogemus kindlasti oskuse aega planeerida ning kokkulepetest kinni pidada, mis on noorele tulevikuks väga vajalikud.

Uute seaduste valguses liigutakse üha enam sinnapoole, et kui noor saab hakkama mõne õigusrikkumisega, siis tuleb tal see ka heastada.

Eestis on juba mitu noortekeskust, kes on EMP toetuste programmi „Riskilapsed ja -noored” raames osalenud Eesti ANK projektis „Murdepunkt”, milles on saanud koos grupi riskikäitumisega noortega just taolisi algatusi kavandada ja ellu viia. Kindlasti on sellel oma mõju ning rakendamine võiks olla veelgi ulatuslikum.

Loodan, et see ei jää vaid projektipõhiseks tegevuseks, nagu meil Eestis kipub olema – projekt lõppeb ja tegevused ei jätku ‒, vaid jätkusuutliku algatusega, mis aina laieneb, kaasates üha enam noori.

 



JAGA