Mihus nr 21 – Kuidas viia noorteinfo Z-põlvkonnani?

31. detsember 2017




Mihus 21






Kuidas viia noorteinfo Z-põlvkonnani?

Juhan-Mart Salumäe – Viljandi gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpetaja

Ühiskonnaõpetuse õpetajana püüan oma tunde üles ehitada selliselt, et seal kajastuv info oleks noorte jaoks võimalikult päevakajaline, põnev ja kasulik. Olles nii seaduse kui kolleegide silmis oma 25 eluaastaga veel noor inimene, pean tunnistama, et nende kolme kriteeriumi täitmine pole mulle isegi kolmandal täispikal ametiaastal lihtne ülesanne.

Rääkides Z-põlvkonna nimetuse alla kuuluvates noortest, kõneleme ühtaegu väga kiiresti muutuvas ja kaunis kaootilises infoväljas viibivatest inimestest, kes püüavad andmetulvas viibides tulevikuks kuidagi sihti seada. Arvestades, et nende hüppelaud iseseisvasse ellu astumiseks on oluliselt erinev nende vanemate omast, on meie kui juhendajate ülesanne neid selle kõige juures abistada. Sellest tulenevalt küsin üha enam nii enese kui ka tuttavate noorsootöötajate käest, kuidas ja millega saame neid noori selles infokeskkonnas vajaliku infoga varustada?

Noorteinfo ning Z-põlvkonna ootused ja vajadused

Soovides vastata püsitatud küsimusele, peaksime süvenema sellise termini nagu noorteinfo tähendusse. Eesti noorsootöö strateegia aastateks 2006−2013 defineerib selle mõiste järgnevalt:


„Noorteinfo on info, mis muudab ühiskonnainfo noortele, kes seda otsivad, kättesaadavaks, võimaldades teha neil teatud otsuseid või toimida mingi teguviisi järgi. Noorteinfo eesmärk on suurendada valikuvõimalusi, mis oleksid noortele kättesaadavad, pakkudes avalikust elust otsest või kaudset teavet ja võimaldades noortel lihtsamini teha iseseisvaid valikuid oma elu korraldamisel.”

(Noorsootöö strateegia 2006−2013)

Sellest definitsioonist kooruvad välja kolm olulist märksõna: vajalikkus, otsimine, kättesaadavus. Need võib panna sarnases järjestuses ka ritta, alustades vajalikkusega. Noorteinfo peaks esmalt tunduma noore jaoks vajalik ning tänu sellele prioriteetne. Kui see seda pole, ei teki noorel ka motivatsiooni seda otsida. Kui on olemas nii vajalikkus kui soov seda leida, peame õpetajate ja noorsootöötajatena küsima, kuidas saaksime selle teha noortele kättesaadavaks?

Aga mis siis on noore jaoks vajalik ja oluline? Siinjuures peaksime tutvuma tänaste noorte karakteristikutega. Sarnaselt paljude teistegi uurijatega on psühholoog ja karjäärinõustaja Tiina Saar-Veelmaa kirjeldanud Z-generatsiooni kui õnnele ja õnnelikkusele orienteeritud inimgruppi, kelle eelisteks on avatus välismaailmale (ja infole) ning paindlikkus, kuid puudusteks kärsitus ja keskendumisraskused (Saar-Veelmaa, 2016). Lisaks avatusele toob Kantar Emori 2016. aastal läbi viidud Emori noorteuuring „Eesti noored 2016” välja, et tänased noored on oluliselt sotsiaalsemad ning suurema sõpruskonnaga kui nende vanemad (Kriger, 2017). Juurde võib iseenesest mõistetavalt tuua tõsiasja, et mitte ükski teine põlvkond pole enne neid viibinud nõnda palju digimaailmas ega sotsiaalmeedias, mis on viinud neid lähemale kõikidele maailma otstele ning seal toimuvale. Veelgi enam – puudub vajadus infot pähe õppida, sest kogu teave käib meiega taskus kaasas.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et õpetajate ja noorsootöötajate hoole all on noored, keda ümbritseb infoküllus ning kes selekteerivad enda jaoks välja just selle, mis tundub neile põnev ning enim huvi pakkuv. (Huvi)koolile ja noortekeskusele on sedavõrd palju omal algatusel toimivaid alternatiive, mis tähendab ka seda, et aina vähem puutub noor kokku kohustustega ning üha enam võimalustega. Väide „sa pead seda tegema, sest…” on muutumas noorte jaoks üha võõramaks, sest varuvariante on väga palju. See on ka üks põhjus, miks mitmed uurijad leiavad, et Z-põlvkond kujuneb oluliselt ettevõtlikumaks ja töökeskkonna suhtes paindlikkust ootavamaks kui nende vanemad, kes kuuluvad vanuse poolest X-generatsiooni (Brotheim, 2014; Dupont, 2015). Küsimuseks saabki, mis püüab nende noorte tähelepanu (tundub vajalik/oluline) ning millesse nad on valmis oma energiat ja aega panustama?

Noorteinfo kohandamine Z-põlvkonnale tuttavamaks

Digitaalse generatsioonina veedab Z-põlvkond palju aega sotsiaalmeedias, Eesti puhul peaasjalikult sellistes portaalides nagu Facebook (FB), Youtube (YT), Gmail ja Google (Emor, 2016). Kõige populaarsem portaal on 15−24-aastaste noorte seas FB, mida kasutavad 92% eesti noortest ja 68% vene noortest (Seppel, 2015: 93). Kui Gmail ja Google on otsingupõhised leheküljed ehk nooreni jõudev info on suuresti tema enda juhtida, siis FB ja YT toovad noore vaatevälja teavet, mille päritolu on kohati võimatu kontrollida ning mis võib olla loodud teadlikult noorema külastajaskonna mõjutamiseks ühes või teises suunas. Leebematel juhtudel mõjutavad need noort agaramalt „laikima” ja „šeerima”, halvemal juhul kutsuvad üles eluohtlikke väljakutseid sooritama. Samuti on need kanaliteks kolmandatele lehekülgedele, kuhu lapsevanemad või noorsootöötajad ei satu.

Et märgata võimalikke muret tekitavaid käitumisjooni ja riske, on oluline, et noortega töötavad inimesed viibiksid aktiivselt neis samades keskkondades, kus on ka noored. Kui noorsootöö üks aluspõhimõtteid on olla olemas seal, kus on noored, siis tulebki tegutseda 21. sajandil digikeskkonnas ning sealgi keskkonda tundes ja vallates. Tihti kohtan olukorda, kus minu kolleegid on teinud näiteks FB-konto, kuid kasutavad seda ühe või kahe funktsiooni ulatuses. Ent seeläbi ei pruugi noorsootöötaja tabada konteksti või nüanssi, mis tõmbaks noorte tähelepanu soovitud suunas (hashtag’id, pildi ja sõnumi korraga postitamine, otseülekande võimalused jpm). Sotsiaalmeedia on nagu võõrkeelsesse keskkonda sulandumine – kuni sa ei valda käibeslängi, jääb pool juttu sulle ikkagi võõraks.

Kuid siinjuures ei saa me rääkida pelgalt sellest, et noorsootöötaja teeb asutusele ja iseendale FB või mõne muu keskkonna konto, vaid nende kontode sisuloome peab olema samuti vastav Z-põlvkonna ootustele – atraktiivne ja tegevustpakkuv. Arvestades pealetuleva põlvkonna keskendumisraskustega ning sooviga individuaalselt teiste sekkumiseta toimetada, peab noorteinfo olema interaktiivne. Kõlab elementaarselt, ent kui palju on meil Eestist selliseid näiteid tuua? Kui paar-kolm aastat vanad noorteinfo portaalid ei sisalda peale lühikeste tekstide mitte ühtegi videot, rääkimata mängudest, siis kuidas peaks see Z-põlvkonda kõnetama? Eesti võiks eeskuju võtta näiteks Suurbritannia parlamendi kodulehekülje juurde loodud hariduse segmendist, mis toetub eelkõige mängudele ja videotele, mida omakorda toetavad kordavad tekstijupid. Kahtlemata on see kallis, ent uus põlvkond nõuab neid paremini kõnetavat lähenemist. Kahtlemata ei ole digikeskkond ainus valdkond, mille kaudu saaks noorteinfo levikut ja kvaliteeti parandada, kuid tõdedes, et selgelt domineeriv osa noortest on seotud sotsiaalmeediakanalitega ning langustrendi ei paista kusagilt, tuleb meil selle sfääriga pingsalt tegeleda.

Lõpuks taandub kõik noorte vajaduste kaardistamisele

Et suuta hoida Z-põlvkonda inforuumis, mis ühtaegu nii aitaks kui ka kõnetaks neid, peame pöörama lähitulevikus palju tähelepanu vormile, sest ka hea sisu võib minna kaduma, kui seda õigel kujul ei esitleta. Ent kui soovime, et info tunduks noore jaoks tõeliselt vajalik ning et saaks teda sisuliselt kaasata erinevatesse tegevustesse, peab üha enam kaardistama konkreetsete noortegruppide soove ja vajadusi. Z-põlvkonna puhul peame arvestama, et nende huvid ja soovid võivad vahetuda kiiresti, mis nõuab olukorrast regulaarseid ülevaateid. Vastasel korral on noorsootöötajal raske vastata noorte ootustele, noorte tegelikke vajadusi rahuldamata.

See ei tähenda, et kõik peaks toimuma noorte tellimuse peale, kuid nagu eelnevalt kirjeldatud, on uus põlvkond ettevõtlikuma loomuga, kui seda on olnud varasemad. Jättes tänased noored sisendi andmisest eemale, tekitame aluse infosulu tekkeks. Kindlasti kogutakse juba praegu paljudes kohtades regulaarselt noortelt tagasisidet, kuid tean õpetaja ja pikaaegse õpilasesindaja kogemusest, et paljudes kohtas seda ka ei tehta. Tahtes hoida noorte osalemise, kaasatuse ja valikud faktipõhistena, peame koguma algmaterjali õigest kohast ning enamasti on selleks noored ise.

ALLIKAD


Brotheim, H. (2014). Introducing Generation Z. American Jail Association, lk 15−20.

Dupont,S.(2015).Move Over Millennials, Here Comes Generation Z: Understanding the ‘New Realists’ Who Are Building the Future. . Public Relations Tactics. Public Relations Society of America. (04.04.2017)

Kantar Emor (2016). Emor esitles mahuka noorteuuringu tulemusi. (04.04.2017)

Kriger, T.(2017). Eesti noored on avatud mõttelaadiga.(04.04.2017)

Noorsootöö strateegia 2006−2013

Saar-Veelmaa,T.(2016). Kuidas armastada Z-põlvkonda. Õpetajate Leht. 04.03.2016. (04.04.2017)

Seppel, K. (2015). Meedia ja infoväli. Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2015, lk 87−97.


Kommentaar 1

Helin-Helle Ristimäe – Põlvamaa noorteorganisatsiooni Meediasüst liige

Kõigepealt tekkis mul küsimus, mis see noorteinfo üldse on ja mis teemasid see avalikust ruumist kajastada soovib. Noorteinfo definitsioon selles artiklis on mõistetav ja selge justkui ainult nendele inimestele, kes seda projekti veavad. Kindlasti leidub ka neid noori, kes teavad noorteinfost palju, kuid nagu ikka, leidub alati ka neid, kellele see ehk tänaseni arusaamatuna näib.

Siinkohal tuleb kahtlemata ära mainida, et noorteinfo peamiseks sihtgrupiks on 7‒26aastased noored. Mõned teemad on ehk noorematele liiga kauged, ent teised teemad vanematele jällegi vägagi tuttavad: tervis ja suhted, haridus, huviharidus ja -tegevus, töö ja karjäär, ühiskond ja kodanikuks olemine, noorte õigused ja kohustused, nende osalus ja kaasamine, aga ka rahvusvahelised teemad, nagu näiteks välismaal õppimine, erinevates projektides osalemine jne.

Teiseks tekkis mul seoses digitaliseeruvas maailmas lõksus oleva noorsootöötajaga veel üks mõte ‒ kas selleks, et noorsootöötaja saaks noorte seas austuse ja usalduse välja teenida, peab ta ilmtingimata valdama slängi ja olema kursis tänaste kõige popimate videotega? Kas ta peab suutma laskuda ja elada pidevalt samal mõttetasandil, kus noored isegi, olenemata sellest, et noorsootöötaja võiks ja ilmselt peakski elama veidi teistsugusemate mõttemallide järgi, mis ei tähenda, et ta ei mõistaks noorte olemust. Noorsootöötaja peab olema vägagi paindlik ja empaatiline, vajadusel ka väga konkreetne, ent samas armas ja pehme.

Ühtlasi on noorsootöötajatel ja õpetajatel meie ühiskonnas üks suuremaid rolle noore inimese väärtushinnangute, maailmavaadete, ettevõtlikkuse ja muu sellise kujundamisel. Muidugi peaksid olema vanemad esimesel kohal, sest neilt tuleb esmane kasvatus, kuid nagu ikka, võib suures hundikarjas olla kerge pead kaotada ja minna kaasa tundmatuga, mis veel avastamata, sest nii põnev on. Selleks, et noori vähegi suunata, tuleb olla väga kaval ja sihikindel.

Kui küsimuseks on, kuidas me saaksime noorte seas suuremat huvi tekitada just konkreetselt neile mõeldud informatsiooni vastu, siis tasuks küsida, kas meil on ehk midagi tegemata jäänud või on tähelepanu kuidagi hajunud just väärtushinnanguid silmas pidades? Millised on vaimset tervist arendavad meetodid, millega suunatakse tänapäeva noori olema iseendas kindlamad, tundma ennast oma kehas hästi ning julgustatakse neid oma muresid või seiku jagama? Kuidas peaks noor aru saama, mis on tema jaoks oluline, ja kuidas saavad kujuneda täisväärtuslikule ühiskonnale omased väärtushinnangud, kui tema silmi pole aidatud avada?

Noor alles otsib enda kohta selles maailmas ja õpib seda tundma. Ta ei pruugi parasjagu isegi teada, mida ta päris täpselt tahab. Seepärast ongi ühel päeval ühed tuuled, teisel päeval juba kolmandad tuuled. Ehk olekski vaja just seda tormi noorte sees rahumeelselt vaigistada, sest mida teadlikumaks saab noor iseendast, seda teadlikumalt suudab ta ka tervise ja heaoluga seotud informatsiooni otsida



Kommentaar 2

Priit Pruul – SA Archimedese noorteagentuur

Juhan-Marti Salumäe on oma mõttearendusega päris kindlasti õigeid noote tabanud. Tegutsenud ise küll noorsoovaldkonnas väga lühikest aega, samas aga kommunikatsioonivaldkonnas üle 10 aasta, tundub mulle soov noorteinfot defineerida ja tavapärasest infost eristada, pisut pentsik. Igasugune info edastamine ja see, kuidas vastuvõtja sellest infost aru saab, on pea alati edastaja mure. See tähendab, et lähtutakse auditooriumist, valides eesmärgipärased sõnumid ja vormid. Kahtlemata on nn Z-generatsioonile info edastamine pretensioonikam ja mulle tundub, et peaasjalikult selle tõttu, et eelnevate generatsioonide võime käia kaasas (info)tehnoloogia arenguga pole võrdväärne ja see lõhe muutub järjest suuremaks.

Igasugune info edastamine ja see, kuidas vastuvõtja sellest infost aru saab, on pea alati edastaja mure.

Üks asi, millest sageli minu hinnangul aru ei saada, on see, et noored pole mingi homogeenne mass. Jah, on teatud liikumisi ja gruppe, mis tõmbavad ehk rohkem noorte tähelepanu, aga huvide ja tähelepanu fragmenteerumine on paratamatu nähtus, millega pistavad rinda praktiliselt kõik tänased meediaväljaanded, mis on muutunud pehmelt öeldes kaubamajadeks, kus püütakse igale potentsiaalsele külastajale midagi meelepärast pakkuda. Kui me vaatame täna näiteks youtuber’ite esiletõusu, siis see on hea näide sellest, kuidas Castellsi välja pakutud termin mass self communication toimib ja kui hästi tegelikult vähemalt teatud osa oma auditooriumist Z põlvkond tunneb. Igal juhul tundub mulle, et hea sisu tootmiseks ja selle parimal moel levitamiseks on sellesse vaja varasemast rohkem noori kaasata. Nii on selles võrrandis vähem tundmatuid muutujaid ja eksimisruumi.

 



JAGA