Mihus nr 21 – Mis tüüpi kodanikud on Eesti noored?

31. detsember 2017




Mihus 21






Mis tüüpi kodanikud on Eesti noored?

Veronika Kalmus – Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut
Mai Beilmann – Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut

Kodanikuosaluse mõiste koondab väga erinevaid kodanikuks olemisega seotud tegevusi –valimistel hääletamisest kodanikuühendustes osalemiseni, poliitilistel teemadel arutlemisest kodanikuallumatuseni (Ekman ja Amnå, 2012). Nende tegevuste põhjal on loodud erinevaid kodanikuosaluse tüpoloogiaid.

Artiklis pakume välja Eesti noorte ühiskondliku aktiivsuse tüpoloogia. Ühtlasi vaatleme, millised noored kuuluvad aktiivsematesse tüüpidesse ning kes jäävad kodanikuosalusest kõrvale. Analüüsime ka osalustüüpide seoseid poliitiliste hoiakute ja taustateguritega. Kasutame projekti CATCH-EyoU raames 2016. aasta lõpus korraldatud veebiküsitlusele vastanud 15–30-aastaste noorte andmeid (N=1074). Vaatleme 18 ühiskondliku või poliitilise osalustegevuse näitajat kõige traditsioonilisematest (toetusallkirja andmine, heategevuseks annetamine, vabatahtlik töö) kuni digiajastu osalustegevusteni (nt veebipõhises protestis osalemine).

Osalustegevuste küsimustele vastas 1002 noort, kellest 237 valis täitmiseks venekeelse ankeedi. Joonis 1 näitab, et enamikku tegevustest on harrastanud vähem kui pool noortest; levinumad praktikad on ühiskondliku või poliitilise veebisisu jagamine ning heategevuseks raha annetamine.

Joonis 1. Noorte ühiskondlikud ja poliitilised osalustegevused (%)

Noorte tüpoloogia loomiseks rakendasime osalustegevuste näitajatele faktor- ja klasteranalüüsi, mille tulemusel jagunesid Eesti noored nelja rühma.

Poliitiliselt meelestatud aktivistid (5,5%) harrastavad keskmisest tunduvalt enam kõikvõimalikke, sealhulgas protestivaimu väljendavaid poliitilisi tegevusi (nt avaliku ruumi hõivamine), ning on keskmisest aktiivsemad ka veebiosaluses ja vabatahtlikena. Nad on pigem gümnaasiumiealised, nende seas on rohkem noormehi, nad on pärit pigem maakohast või väikelinnast ning nende emad on sagedamini vähema kui keskharidusega. Eesti- ja venekeelseid noori on tüübis võrdselt. Võrreldes teiste tüüpidega usaldavad poliitiliselt meelestatud aktivistid teisi inimesi ja Eesti valitsust rohkem, Euroopa Liitu aga vähem; professionaalset ajakirjandust usaldavad nad teistest vähem, kuid alternatiivset online-meediat rohkem. Teistest tüüpidest sagedamini nõustuvad nad väidetega, et sisserändajad võtavad kohalikelt töökohti ära ning et teistel riikidel läheks paremini, kui Eesti mõju neile oleks suurem. Samas nõustuvad nad teistest harvemini väitega, et demokraatia on parim valitsemisviis. Ka nende pere ja sõprade ühiskondlik aktiivsus on kõrge, kuid võrreldes teiste tüüpidega kaasatakse neid pereringis vähem otsuste tegemisse. Samuti peavad nad oma kooli korda vähem õiglaseks kui ülejäänud noored.

Vabatahtlikud-heategijad (30%) paistavad silma vabatahtliku töö ja heategevuse harrastamisega. Nad on pigem kahekümnendates aastates noored, nende seas on oluliselt rohkem neide. Tegemist on valdavalt eesti keelt kõnelevate noortega, nad on enamasti pärit suurlinnast või selle ümbrusest ning nende emad on pigem kesk- või kõrgharidusega. Vabatahtlikud-heategijad usaldavad professionaalset ajakirjandust teistest tüüpidest rohkem, pidades alternatiivset online-meediat vähem usaldusväärseks. Samuti nõustuvad nad kõige sagedamini väitega, et demokraatia on parim valitsemisviis. Võrreldes teiste tüüpidega kaasatakse neid kõige enam pereringis tehtavatesse otsustesse.

Digiaktivistid (27,6%) ilmutavad enim online- ja tarbijalikku aktiivsust (nt arutlevad internetis sotsiaalsetel ja poliitilistel teemadel). Nad on pigem kahekümnendates eluaastates noored, nende seas on veidi rohkem noormehi, tegemist on valdavalt eestikeelsete noortega, nad on enamasti pärit suurlinnast või selle ümbrusest, nende emad on sagedamini kõrgharidusega. Digiaktivistid usaldavad alternatiivset online-meediat teistest tüüpidest vähem ning nõustuvad vähem väitega, et sisserändajad võtavad kohalikelt töö ära.

Passiivsed noored (36,8%) on kõikides osalusmõõtmetes keskmisest tagasihoidlikumad. Nad on pigem gümnaasiumiealised, nende seas on noormehi-neidusid üpris võrdselt, nad on pärit pigem maakohast või väikelinnast ning nende emadel on enamasti keskharidus või alla selle. Sellesse tüüpi kuulub palju venekeelseid noori. Passiivsed noored usaldavad teisi inimesi, valitsust ja Euroopa Liitu vähem kui teised osalustüübid ning nõustuvad kõige sagedamini väitega, et nendesugustel pole mõju Riigikogu otsustele. Ka nende pere ja sõprade ühiskondlik aktiivsus on madal.

Kokkuvõtteks

Eesti noorte seas domineerib mõõdukas osalusaktiivsus koos kahe selgelt eristuva vormiga – digiaktivism ja heategevuslik panustamine. Kõrge osalusaktiivsus on vähelevinud, ühendades konventsionaalseid ja mittekonventsionaalseid tegevusi ning väljendades rahvuslik-konservatiivset protestimeelsust. Kõrvalejäävaid ja võõranduvaid noori on märkimisväärselt palju (üle kolmandiku).

Tüüpikuuluvus sõltub pigem ealisest arengudünaamikast ja vahetust sotsiaalsest kontekstist (etniline ja perekondlik taust, sõpruskond, elukoht) kui majanduslikust kihistumisest. Rohkem võimalusi pakkuv sotsiaalne keskkond (põhirahvusesse kuulumine, suurlinnad ja nende lähiümbrus, demokraatlikum ja haritum pere) soodustab domineerivatesse tüüpidesse kuulumist. Vähem võimalusi pakkuv sotsiaalne keskkond (väikelinnad ja maakohad, madalama haridustasemega ja vähem demokraatlikud pered) soodustab kas kõrvalejäämist ja võõrandumist või alternatiivina protestimeelset, võitlevat aktiivsust – seda olenevalt noore rahvuslikust kuuluvusest, sotsiaalsest kapitalist ning sõprade ja perekonna aktiivsusest.


Artiklis on kasutatud Euroopa Liidu Horisont 2020 programmist rahastatud projekti “CATCH-EyoU – Kodanikuaktiivsuse kujundamine koos Euroopa noortega: poliitikad, praktikad, väljakutsed ja lahendused” (www.catcheyou.eu; grandi number 649538) raames kogutud andmeid. Kõik artiklis avaldatud seisukohad kuuluvad autoritele ning ei väljenda mingil viisil Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti. Autorid soovivad tänada professor Peter Noacki Jena Friedrich Schilleri Ülikoolist ja professor Petr Macekit Masaryki Ülikoolist intellektuaalse panuse eest uuringumetoodika väljatöötamisel.

ALLIKAD


Ekman, J., Amnå,E(2012).Political participation and civic engagement: towards a new typology. – Human Affairs, 22, 283–300.



Kommentaar

Ilona-Evelyn Rannala – PhD, Tallinna Ülikooli noorsootöö lektor, Eesti Noorsootöötajate Kogu juhatuse esimees

Artiklist „Mis tüüpi kodanikud on Eesti noored?” selgub ühelt poolt ühiskonna üldisi tendentse (aktiivsuse seisukohast) peegeldavaid asjaolusid, ent teisalt noorsootöö seisukohast mõtlemapanevaid asju. Esiteks, tuginedes näiteks Noorteseire andmetele (Batueva, 2014) ei ole noorte poliitiline aktiivsus ega ka huvi nende teemade vastu üldiselt väga suur, mis iseenesest ei ole uus ega üllatav info. Positiivse tendentsina võib esile tuua valimisaktiivsuse suurenemist noorte valijate seas 5% võrra (Ibid.). Viimane asjaolu on Eestis valimisea langetamist silmas pidades muidugi pigem rõõmustav. Noorsootöö rolli seisukohast tekib siin aga murekoht: artiklis toodud andmed passiivsete ja kõrvalejäävate noorte märkimisväärselt suurest osakaalust (36,8%) ja poliitiliselt meelestatud aktiivsete noorte madalast osakaalust (5,5%) eeldavad suuremat tähelepanu nendele teemadele ja sellele, kus nende teemadega kõige mõistlikum tegeleda oleks – haridussüsteemis. Siinkohal pean silmas nii formaalset kui ka mitteformaalset haridust, kus õppeprotsessis võiks muuhulgas keskenduda noortega ühiskondlike ja poliitiliste teemade sagedasemale arutlemisele, osalemisele kogukonna elu puudutavate otsuste vastuvõtmisel, kogukonnaelus kaasalöömisele, oma arvamuse avaliku väljendamise julgustamisele jms. Seda saab ja tulebki harjutada nii koolis kui ka noorsootöös (ma ei pea siinkohal kindlasti silmas ainult noortekeskusi).

Positiivse tendentsina võib esile tuua valimisaktiivsuse suurenemist noorte valijate seas 5% võrra .

Siia juurde tooksin aga info Tallinna Ülikooli noorsootöö eriala lõputööde teemadest aastatel 2003−2014: sel perioodil kirjutatud 506 lõputööst ainult 8 uurisid noorte osaluse teemat (Rannala, Pramann, Kollom, 2015). Õpetajakoolituse kohta mul kahjuks võrreldavaid andmeid juurde tuua ei ole. Nii ehk naa muutub oluliseks küsimus, kas ja kuivõrd on õpetajad ja noorsootöötajad valmis neid teemasid noortega käsitlema, milline on nende endi teadmine ja kogemus ühiskondlikust aktiivsusest, kuidas nad ühiskonnas toimuvat mõtestavad ja, olgem ausad, last but not least – millist eeskuju nad annavad (kas näiteks ise käivad valimas, löövad kogukonnaelus kaasa, on ühiskonnas toimuvaga kursis jne). Kas noorsootöötajad ja õpetajad vajaksid nendel teemadel täienduskoolitusi? Kuivõrd need teemad noorsootöö ja õpetajakoolituse õppekavades kaetud on? See, et võõranduvaid ja kõrvalejäävaid noori on rohkem just maapiirkondades ja vene emakeelega peredes, tõstatab eriti tugevalt vajaduse toetada noorsootöötajaid ning õpetajaid maapiirkondades, eriliselt aga just Ida-Virumaal – mis ei ole muidugi uus avastus, kuid väärib taas äramärkimist. Kõrvalejääja ei tule suure tõenäosusega ise noortekeskusesse, ei registreeru laagrisse, ei paku projektiideed välja. Noorsootöötaja peab ise nende noorteni jõudma ja nagu artiklist nähtub, järjest enam ka virtuaalsete keskkondade kaudu. Kas ta oskab?

See, et võõranduvaid ja kõrvalejäävaid noori on rohkem just maapiirkondades ja vene emakeelega peredes, tõstatab eriti tugevalt vajaduse toetada noorsootöötajaid ning õpetajaid maapiirkondades, eriliselt aga just Ida-Virumaal /…/

Lõpetuseks tooksin välja selle kolmandiku noortest, kes määratlevad oma aktiivsust ühiskonnas vabatahtliku töö ja heategevuse kaudu. Noorte suurt huvi vabatahtliku töö vastu kinnitavad näiteks ka Tallinna koolinoorte vaba aja harjumuste uuringud (2010; 2016). Seda positiivset tendentsi tasub heas mõttes ära kasutada ja kindlasti ka kasutatakse noorsootöös: vabatahtlikku tegevust toetatakse ja soodustatakse. Kas alati teadlikult ja eesmärgipäraselt, on küsimus omaette. Iseenesest on liikumine moraalsete väärtuste poole, mis väljenduvad näiteks vabatahtlikus panustamises ja heategevuses, heaks märgiks, et meie ühiskond on nõukogudejärgsest materiaalsetele väärtustele orienteeritud ühiskonnast välja kasvamas.

ALLIKAD


Batueva,V.(2014). Ülevaade muutustest noorte eluolus. Noorteseire aastaraamat. SA Poliitikauuringute Keskus Praxis, Eesti Noorsootöö Keskus. Tallinn

Rannala,I.-E., Pramann,S., Kollom,K.(2015). Ülevaade Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari noorsootöö eriala lõputöödest 2003‒2014. Tiia Õun, Ilona-Evelyn Rannala (toim-d). Eesti noorsootöö areng ja muutumine. Artiklite kogumik. Tallinn: Tallinna Ülikool, 31‒49.

Taru, M.(2016).Tallinna noorte osalemine noorsootöös. Koolinoorte arvamus. OÜ Noorteuuring. Tallinn

Taru,M., Reiska,E., Nimmerfeld,G.(2010).Tallinna noorte osalemine noorsootöös. Koolinoorte ja lapsevanemate arvamus. Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste- ja sotsiaaluuringute instituut. Tallinn

 


JAGA