Mihus nr 21 – Noorte osalus ja kaasamine Eesti noortepoliitika kujundajate pilgu läbi

31. detsember 2017




Mihus 21






Noorte osalus ja kaasamine Eesti noortepoliitika kujundajate pilgu läbi

Mai Beilmann – Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut

Noorte osalus (sh poliitiline aktiivsus) on nii Eesti kui ka Euroopa Liidu tasemel üks noortepoliitika olulisemaid eesmärke. Näiteks Noorsootöö strateegia 2006–2013 seadis noortepoliitika üldeesmärgiks „tagada noorte osalus otsustusprotsessides ning nende huvide ja vajadustega arvestamine kõigis noortepoliitika toimealades”. Kas noortepoliitika dokumentides seatud eesmärke noorte osalusest peavad aga oluliseks ka noortepoliitika kujundajad ning kuivõrd poliitikakujundajad ja noorteorganisatsioonide juhid näevad, et noored tõepoolest osalevad neid puudutavate otsuste vastuvõtmisel? Milliste noorte „hääl” on ühiskonnas kuuldav ning kas poliitiline ja sotsiaalne kontekst soodustab mõne noortegrupi osalust rohkem kui teiste oma? Nendele küsimustele vastuse leidmiseks vestlesime talvel 2015/2016 noortepoliitikast kolmeteistkümne poliitiku, ametniku ja noorteorganisatsiooni juhiga Tallinnast, Tartust ja Ida-Virumaalt.

Intervjueeritud poliitikakujundajad peavad noortepoliitika peamiseks eesmärgiks noortele arenguks, eneseteostuseks ja osaluseks soodsate tingimuste loomist. Seejuures võib nende eesmärkide olulisuse põhjendamiseks eristada kahte diskursust. Utilitaristlikust diskursusest lähtuvalt on noortele võimaluste loomine oluline seetõttu, et mida paremad on noorte arenguvõimalused, seda rohkem annavad nad hiljem oma annete rakendamise ja töö kaudu ühiskonnale tagasi. Indiviidikeskne diskursus seevastu rõhutab noortele arenguvõimaluste loomist kui väärtust iseeneses: arengut ja osalust soosiv keskkond on noore inimese inimõigus.

Intervjuudes tuuakse korduvalt välja seda, et noortel on erinevate noorteorganisatsioonide (osaluskogud, poliitilised ja mittepoliitilised ühendused) osaluseks head ja mitmekesised võimalused. Selliseid kogusid ja kodanikuühendusi nähakse keskkonnana, kus noored saavad praktilise kogemuse, kuidas (poliitilised) otsustusprotsessid demokraatlikus ühiskonnas toimuvad.

Kohati pannakse noorte osalusele ja kaasamisele suuri lootusi seoses noorte ees seisvate ja noortega seotud probleemide lahendamisega. Mõned intervjueeritud usuvad, et suurem koostöö noortega aitab välja töötada noortepoliitika, mis vastab paremini noorte vajadustele ja soovidele. Teiselt poolt esineb noortepoliitika kujundajate seas ka üsna patroneerivaid hoiakuid ja seisukohti, et noorte kaasamine nõuab eraldi pingutust, sest noored ei ole otsuste tegemise protsessiga tuttavad ning neile on vaja palju selgitusi jagada. Samas usuvad isegi üsna patroneerivate hoiakutega poliitikakujundajad, et noored on võimelised poliitilises protsessis osalema ning nende kaasamiseks tasub lisapingutusi teha. Samuti väärib esiletõstmist, et mitu intervjueeritud ametnikku juhtis tähelepanu sellele, et otsuste tegemise protsessi ei ole vaja selgitada üksnes noortele, vaid säärane selgitustöö on vajalik ükskõik millise kaasatava sihtgrupi puhul, kes igapäevaselt poliitikas ei osale.

Kaasamine ja „kaasamine”

Kaasamise meetodites ja ulatuses nähakse olulisi puudujääke, mida seletatakse muuhulgas sellega, et sihtgruppide kaasamise kogemus pole Eestis lihtsalt kuigi pikk ja vajab veel harjutamist. Samas rõhutatakse, et puudujäägid kaasamispraktikates pole spetsiifiliselt noorte kaasamisega seotud probleem. Nii näiteks tuleks kõigil kaasajatel paremini meeles pidada, et kõigile kodanikele (mitte ainult noortele) tuleb anda õigel ajal ja piisavalt infot, et nad saaksid otsuste tegemisel osaleda.

Ühe konkreetselt noorte kaasamist puudutava probleemina tuuakse välja seda, et erinevate institutsioonide valmisolek noorte kaasamiseks on erinev ning kõik noortepoliitikat tegevad institutsioonid ei anna endale aru, et teevad noortepoliitikat ja peaksid noori kaasama. Mitmes intervjuus tuuakse välja kohalike omavalitsuste erinevat võimekust ja motivatsiooni noorte kaasamiseks. Kui näiteks osade omavalitsuste esindajate seas valitseb suhtumine „no nad võivad ju teha/osaleda/küsida jne”, ei saa rääkida piirkonna noorte tegelikust ja sisulisest kaasamisest. Samuti selgub, et eristatakse nn „pehmeid” teemasid, mille osas noortega konsulteeritakse, ning nn „tõsiseid” teemasid, mille puhul ei peeta noorte kaasamist otstarbekaks.

Samas leiavad mitmed intervjueeritud, et noored on võrreldes teiste ühiskonnagruppidega Eestis väga hästi kaasatud.

Samas leiavad mitmed intervjueeritud, et noored on võrreldes teiste ühiskonnagruppidega Eestis väga hästi kaasatud. Ühe noorteorganisatsiooni juht leiab isegi, et noori kaasatakse Eestis ebaproportsionaalselt palju ning noorte kaasamist tohiks suurendada üksnes siis, kui ka teiste gruppide kaasamine kasvab ning kaasamise kvaliteet paraneb.

Osalust takistavad tegurid

Intervjueeritud poliitikakujundajad on mures, et suur osa noori jääb erinevatel põhjustel tegelikult otsuste tegemisest kõrvale. Oma osa mängivad selles sotsiaalne ebavõrdsus ja see, et noored, kelle jaoks kuidagi hakkama saamine on igapäevane väljakutse, jäävad pahatihti kõrvale. Ka noorteorganisatsioonide juhid kahetsevad, et nad ei tea, kuidas näiteks NEET-noorte või lihtsalt passiivsete noorteni jõuda. Korduvalt rõhutatakse seda, et kuigi riigi tasandil kaasatakse noorte esindajatena üldiselt katusorganisatsioone, on nn aktiivsed noored esindusorganisatsioonides üleesindatud ning katusorganisatsioonide kaudu kõlab väikese osa aktiivsete ja edukate noorte hääl.

Osalust pärssiva tegurina tuuakse välja ka seda, et noored võivad põrkuda institutsionaalsete piirangutega, kui neid näiteks ei aktsepteerita võrdsete partneritena või nende sõnaõigus organisatsioonis on napp. Samuti tuuakse ühes intervjuus välja, et tänapäeva noorte elu ja ajakava on nii pingeline, et noorel ei pruugi kooli, lisatundide, huvihariduse, trenni ja/või töö kõrvalt jääda aega ühiskonnaelus osalemiseks.

Ühe noorte vähese poliitilise osaluse seletusena tuuakse välja ka huvipuudust poliitiliste teemade vastu. Samas paneb see küsima, kas kõik noored üldse peaksid poliitikast hirmus huvitatud olema, sest ka kõik täiskasvanud pole poliitikast huvitatud.

Kokkuvõtteks

Intervjueeritud poliitikakujundajad (ka kõige patroneerivamad) usuvad, et noored on võimelised otsustusprotsessides osalema ning noorte kaasamiseks tasub teha eraldi pingutusi. Samas tuleb rõhutada, et intervjueeriti just noortevaldkonna eksperte ning mitte kõik poliitikud, ametnikud ja juhid ei pruugi noorte kaasamise osas nii positiivselt meelestatud olla.

Ühe suurima probleemina noorte kaasamise ja osaluse juures näevad poliitikakujundajad seda, et erinevate noortegruppide võimalused olla kaasatud ja osaleda otsuste tegemisel on väga erinevad. Aktiivsed noored katusorganisatsioonides ei esinda kõiki noori, suur osa noori on tegelikult esindamata ning organiseerumata noored jäävad otsuste tegemisest kõrvale.


Artiklis on kasutatud Euroopa Liidu Horisont 2020 programmist rahastatud projekti „CATCH-EyoU – Kodanikuaktiivsuse kujundamine koos Euroopa noortega: poliitikad, praktikad, väljakutsed ja lahendused” (www.catcheyou.eu; grandi number 649538) raames kogutud andmeid. Kõik selles artiklis avaldatud seisukohad kuuluvad autorile ning ei väljenda mingil viisil Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti. Autor soovib tänada professor Erik Amnåt Örebro Ülikoolist intellektuaalse panuse eest uuringumetoodika väljatöötamisel.


Kommentaar

Marie-Johanna Kippar – Lääne-Virumaa Noortekogu liige

Noorte osalust ühiskonnas saab mõista kaheti. On noori, kes on aktiivsed ning paistavad silma igas valdkonnas, kuid on ka noori, kes jalutavad sellistest vabatahtlikest ja ühiskonnale kasulikest tegevustest suure kaarega mööda. Mõni jääb sinna vahepeale. Tähtis on pakkuda noortele võimalusi end teostada ja nende ideedesse loovalt suhtuda. Noored vajavad toetust ja julgust ning väikest motivatsioonisüsti, mis neid tegutsema paneb.

Noored vajavad toetust ja julgust ning väikest motivatsioonisüsti, mis neid tegutsema paneb.

Noortepoliitika on hetkel väga aktuaalne teema, sest varsti on käes kohalikud valimised, kus saavad esimest korda valida ka 16- ja 17aastased noored. Näiteks Eesti Noorteühenduste Liidu projekt „Noored valimisvalvurid” suunab noori vanuses 16‒19 osalema kodukandi, olgu selleks linn või vald, valimiskomisjoni töös, proovima ametliku valimisvaatleja rolli või lööma kaasa valimisvalvurite tegemistes. Nimetatud projektis käib tihe koostöö erinevate katusorganisatsioonidega, kes aitavad noori nii jõu kui nõuga. Üks neist on näiteks Eesti Õpilasesinduste Liit, kus tegutseb noorte heaolu nimel pea 90 aktivisti.

Noori ei peaks alahindama, sest nad on küllaltki võimekad, et oma ideid välja öelda ja neid ka teoks teha. Noorte kaasatus ei ole kunagi ebaproportsionaalselt suur. Noori on vaja nii poliitikasse kui ka kultuuriellu, sest lõpuks on ikkagi noored need, kes tulevikus parema Eesti nimel tegutsema hakkavad. Vanema generatsiooni koostöö noortega annab suurema kogemuste pagasi ning rohkem kohusetunnet ja enesekindlust, et tegutseda parema ühiskonna nimel.

Suureks probleemiks on tõesti see, et ühiskonnas on noored killustunud, mistõttu jäävad suhteliselt paljud tublid noored erinevatest tegevustest kõrvale. Tuleb mõelda üritustele ja tegevustele, mis neid kõnetaksid ja neile korda läheksid. Sellistele noortele on vaja individuaalset lähenemist ja väikest tõuget, mis suunaks neid koos teistega tegutsema ja aega veetma. Noortekogud korraldavad tihti üritusi, kus saavad käe külge panna kõik noored tervest linnast, vallast või maakonnast. Tuleb vaid mõelda, mis tõmbaks kõikide nende laste ja noorte tähelepanu arvutitest eemale, avastama päris maailma.

 


JAGA