Mihus nr 21 – Noorte osalus kui ühiskonna lakmustest

31. detsember 2017




Mihus 21






Noorte osalus kui ühiskonna lakmustest

Martti Martinson – Victoria Ülikooli noorsootöö lektor

Viimased paar aastakümmet on noorte poliitilistes protsessides osalemine maailmas olnud jätkuvas langustrendis, ent samal ajal on tänu noorte kui ühiskonnagrupi esilekerkimisele aset leidnud paljude uute osalusstruktuuride ning osalust soodustavate organisatsioonide ja algatuste teke (Sukarieh & Tannock, 2015; Forbig, 2005). Noorte osalus on kujunenud oluliseks osaks avalike teenuste pakkumisel ning poliitikate kujundamisel nii avalikus kui ka kolmandas sektoris (Badham & Wade, 2010). Käesolev artikkel annab ülevaate noorte osaluse kontseptuaalsetest lähtekohtadest ning arengutrendidest.

Mis on noorte osalus?

Akadeemilises kirjanduses ja poliitilises diskursuses on noorte osalus kõige sagedamini seotud noorte osalemise ja kaasamisega otsustusprotsessidesse erinevates organisatsioonides, sh eelkõige avalikus sektoris. Noorte osaluse kontseptsiooni algne fookus oli „noorte esindatus poliitilises protsessis ja otsuste tegemises” (Lentin & Ohana, 2008; Fleming, 2013). Farthing (2012) defineeribki noorte osalust kui „protsessi, kus noored aktiivsete kodanikena võtavad osa, avaldavad arvamust ning omavad otsuste tegemise pädevust neid puudutavates küsimustes”. Kuigi noorte osaluse kohta leidub nii eeltoodust mõnevõrra laiemaid kui ka kitsamaid käsitlusi, on valdava osa definitsioonide lahutamatuks osaks just demokraatia põhimõtete edendamine ja noorte aktiivseteks kodanikeks kujundamine.

Brodie jt (2009) eristavad osaluse kolme dimensiooni:

Avalik osalus (public participation), mis hõlmab „kodanike kaasamist demokraatia institutsioonide ja struktuuride töösse”;
Sotsiaalne osalus (social participation) mida on kirjeldatud kui „kodanike osalemine kollektiivsetes tegevustes nende igapäevaelu osana”;
Individuaalne osalus (individual participation), mis „katab valikuid ja tegevusi, mida inimesed teevad igapäevaelu osana ning mis väljendavad seisukohti selle kohta, millises ühiskonnas nad tahavad elada”.

Samas märgivad Brodie jt (2009), et nimetatud kategooriad on sageli omavahel põimunud ja ei pruugi olla alati selgelt piiritletavad.

Sfäär Kirjeldus Näited
Avalik Osalusstruktuurid, mis paiknevad olemasolevate institutsioonide, struktuuride ja protsesside juures Noortekogud, -volikogud, -parlamendid, õpilas- ja üliõpilasesindused; noorteühendused ja -grupid; valimistel osalemine ja kandideerimine; komisjonide ja nõuandvate kogude töös osalemine; ametlikest konsultatsioonidest osavõtmine.
Sotsiaalne Väljaspool ametlikke poliitilisi või organisatsioonilisi struktuure loodud formaalsed ja mitteformaalsed struktuurid Osalemine vabaühenduste töös; kogukonnaorganisatsioonid ja -grupid; kogukonnatöö; projektide elluviimine; sotsiaalsed liikumised; rohujuuretasandi kampaaniad; usulised ühendused; mitteformaalsed võrgustikud; huvigrupid ja –ringid.
Individuaalne Individuaalsed valikud, otsused ja suhestumine maailmaga Osalemine otsustes, mis otseselt mõjutavad üksikisiku elu, näiteks õigustoimingud (vanemate abielulahutus); hariduse ja tervishoiuga seotud küsimused; igapäevaeluga seonduvad valikud, otsused ja käitumine; isiklikud väärtused, põhimõtted ja moraal; usulised vaated; tarbijakäitumine.

Farrow, 2016; Brodie jt, 2009

Bell jt (2008) pakuvad noorte osaluse kategoriseerimiseks välja sihtgrupist lähtuva käsitluse: universaalne osalus, mis tähendab kõikide noortesihtrühma kuuluvate noorte otsustusprotsessidesse kaasamist; ning suunatud osalus, mille eesmärk on kaasata üksnes teatud kogemuste, tausta, vanuse, tegevusala, huvide vm ühiste nimetajatega noori.

Cleaver (2002) omakorda arutleb, et noorte osaluse vajalikkust võib põhjendada olenevalt olukorrast kas vahendina teiste tulemuste, nt isiksuse arengu, uute oskuste omandamise ning paremini teostunud poliitikate, saavutamiseks, või ka lõppeesmärgina, mille puhul on osalusprotsess käsitletav kui fundamentaalne õigus või kellelegi kasuks tulev võimalus või kogemus. Cleaveri käsitluses on osalus noortele alati „hea asi” ning kõige olulisem on osaluse võimaldamise juures meetodite sobivus sihtgrupile.

Aastate jooksul on välja töötatud ja kohandatud kümneid mudeleid ja raamistikke, mille eesmärk on toetada ja kontseptualiseerida noorte osaluse praktikaid. Kõige tuntum ning osalusteemalisi debatte enim mõjutanud on Roger Harti noorte osaluse redel. Harti (1992) kohandatud redelil on kaheksa astet, millest alumised kolm kirjeldavad tegevusi, mida Hart loeb mitteosalemiseks, ning ülemised viis osaluspraktikaid, millest iga kõrgemal asuv aste suurendab noorte vastutuse suurust. Harry Shier (2001) on Harti redelist inspireerituna loonud diagrammi, millel on toodud rida küsimusi, mille täiskasvanud ja organisatsioonid saavad endale esitada ja selle tulemusel liikuda edasi järgmisele tasemele. Lundy (2007) on oma mudeli loomisel võtnud aluseks ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni artikli 12 ning kirjeldanud noorte osalust, kui midagi millel on neli elementi: koht (noortele peavad olema loodud võimalused avaldada arvamust); hääl (noored peavad saama täiskasvanutelt abi oma arvamuste väljendamisel), kuulajaskond (noorte arvamusi tuleb kuulata) ning mõju (noorte arvamustega tuleb arvestada ning kui võimalik, siis ellu viia).

Milleks ja kellele on noorte osalust vaja?

Osalusteemalises kirjanduses leidub noorte osaluse vajalikkuse kohta üldjuhul nelja tüüpi põhjendusi. Farthing (2012) märgib, et noorte osalust põhjendatakse esiteks õiguste aspektist (rights-based), mille kohaselt on noored täieõiguslikud ühiskonnaliikmed ning inimestena laienevad neile ka ühiskonnaelus ja -protsessides osalemise õigused, tulenevalt nt ÜRO Lapse Õiguste Konventsioonist jm inimõiguste valdkonna instrumentidest ja seadustest; võimustamise aspektist (empowerment), mis käsitleb osalust kui „protsessi, mis eeldab võimu jagamist ning mille tulemusena saab võimuvahekorda pöörata noorte kasuks ning seeläbi vältida noorte marginaliseerumist”; tõhususe aspektist (efficiency), mille kohaselt on noorte osalus soovitud ning poliitikakujundajatele ja täiskasvanutele vaadeldav kui võimalus saada tagasisidet ja infot noorte kui kodanike-tarbijate käest; ning isiksuse arengu aspektist (developmental), mille järgi on noorte osalus noorte isiksuse positiivset arengut soodustav, näiteks uute sotsiaalsete oskuste omandamise kaudu. Kuigi isiksuse arengu argument ei lähtu ühestki konkreetsest arenguteooriast, on seda argumenti toetanud mitmed teoreetikud, nt Erickson, Kholber, Piaget ja Võgotski (Sinclair & Franklin, 2000; Warshak, 2003; Cleaver, 2002; Farthing, 2012).

Hoolimata viimastel aastakümnetel akadeemilises ja ühiskondlikus debatis laialdast kõlapinda leidnud osaluse käsitlustest, milles kesksel kohal on osaluse protsessid ja -struktuurid, on formaalsetel struktuuridel põhinevatele käsitlustele osaks saanud ka kriitikat. Bell jt (2008) täheldavad, et näiteks vähemate võimalustega ning vähemusgruppidesse kuuluvate, aga ka vähese osaluskogemusega noorte jaoks ei ole taoline lähenemine enamasti tulemuslik ning mitteformaalsed osalusvormid oleksid hoopis asjakohasemad. Sotsiaalsete võrgustike võidukäigu taustal on noored mitmes maailma paigus olnud võrdlemisi edukad ka traditsioonilistest poliitilistest struktuuridest ja mehhanismidest möödakõndijad – alatest 2009. aastast on paljud sotsiaalsed ülestõusud, milles noortel on olnud oluline osa, aset leidnud näiteks Ühendkuningriigis, Islandil, Brasiilias, USAs, aga ka Tuneesias, Egiptuses ja Süürias (Mason, 2013). Mitmed sotsiaalsed kampaaniad on viinud muutusteni poliitilises süsteemis (Castells, 2012).

Osalusstruktuuride ja -võimaluste hüppeline kasv ei ole samas kaasa toonud osalusvõimaluste ja -harjumuste jõudmist massideni. Noorte osalusstruktuure näevad täiskasvanud sageli kui „pehmet ja mugavat võimalust”, teiste, radikaalsemate osalusvormide kõrval (nt sekkumine poliitilistesse kampaaniatesse), mille toetamisse suhtutakse positiivselt, sest enamasti toimub see täiskasvanute seatud tingimustel ja vaid juhul, kui täiskasvanud seda soovivad (Tisdall, 2008).

Noorte osalus kui inimõigus

Noorte osalus kui kontseptsioon ning demokraatia põhimõtted on omavahel tihedasti põimunud. Roger Hart (1992) sedastab, et riik saab olla demokraatlik ainult selle piirini, kus tema kodanikud on kaasatud, eriti kogukonna ja kohalikul tasandil, ning sellest tulenevalt on vajalik järk-järgult suurendada laste ja noorte osalusvõimalusi. Seda peaks tegema iga demokraatlik riik, eriti aga need riigid, kes on juba veendunud, et nad on demokraatlikud. Yakovlev (2003) laiendab Harti öeldut veelgi ning märgib, et see, kuidas koheldakse lapsi ja noori, on iga riigi ja valitsuse lakmustest, hoolimata sellest kuidas riik ennast määratleb.

Kuigi ka alaealised inimesed on nii rahvusvahelise õiguse kontekstis kui ka ühiskonnas levinud arusaama kohaselt täisväärtuslikud inimesed, ei oma alla 18aastased noored enamikes maailma riikides täiskasvanutega võrdseid kodanikuõigusi, mis võimaldaksid neil osaleda ühiskonnas otsuseid vastu võtvate poliitiliste struktuuride valimistel või nende töös (Corney, 2014).

Eesti on üks vähestest riikides maailmas, kus ka noorematel kui 18aastastel on võimalik osaleda valimistel. Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) võttis 2007. aastal vastu noorte osaluse seisukohad, millega sooviti noorte ühiskonnas kaasarääkimise võimaluse suurendamiseks valimisea langetamist kohalikel valimistel 16. eluaastani käsikäes ühiskonnaõpetuse rolli suurendamise ning teiste meetmetega (ENL, 2007). Kaheksa aastat kestnud ning noorteühenduste juhitud lobitöö ja kampaania päädisid 2015. aastal põhiseaduse muudatuse vastuvõtmisega Riigikogus (Riigikogu, 2015). Nimetatud muudatuse kohaselt saavad 2017. aastal esimest korda kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osaleda ka vähemalt 16aastased noored. Riikide klubis, kus vähemasti ühe tasandi valimistel on valimisiga ülemaailmsest üldlevinud 18. eluaasta lävendist väiksem, on lisaks Eestile veel ka näiteks Austria, Malta, Kreeka, Šotimaa, mõned Saksamaa liiduvabariigid, ent ka näiteks Argentiina ja Brasiilia.

Noorte osaluse võimaldamine ja toetamine ei ole pelgalt täiskasvanute heade kavatsuste ega hea riigivalitsemistava küsimus. Eesti kontekstis on noorte osalus seadustatud mitmes õigusaktis – lisaks valimisea langetamisele põhiseaduses ka näiteks noorsootöö seaduses, mis sätestab noorte osaluse ühe noorsootöö põhimõttena ning käsitleb noortevolikogude õigusi kohalikul tasandil. Noorte osaluse põhimõtted ning kaasamise kohustus sisalduvad ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, kutseõppeasutuse seaduses, ülikooliseaduses, rakenduskõrgkooliseaduses ja lastekaitseseaduses. Globaalsel tasandil on alla 18aastastel noortel ÜRO Lapse Õiguste Konventsioonist tulenevalt õigus ja konventsiooniga ühinenud riikidel kohustus neid kaasata ning noortel õigus osaleda nende otsuste tegemises, mis puudutavad nende elu. Konventsioon on maailma ajaloo kõige laialdasemalt ratifitseeritud inimõiguste teemaline dokument. Konventsioon ning eriti selle artikkel 12 on globaalsel tasandil vaieldavalt ka üks enim kõneainet pakkuv noorte osalust võimaldav rahvusvaheline instrument, kuigi ka artikli kohati leebe ning laia tõlgendamisruumi pakkuv sõnastus on leidnud kriitikat (Percy-Smith & Thomas, 2010).

Eesti on üks vähestest riikides maailmas, kus ka noorematel kui 18aastastel on võimalik osaleda valimistel.

Kokkuvõtteks

Noorte formaalsetes poliitilistes protsessides osalemine on globaalses langustrendis, mida ei saa samas tõlgendada noorte huvi vähesusena poliitika vastu. Noored on ühiskonnas toimuvast huvitatud enam kui kunagi varem, mille tõestuseks on noorte juhitud meeleavalduste laine, üha enam noorte seas kõlapinda leidvad poliitiliselt motiveeritud tarbimisotsused ning ühe-teema kampaaniad pea igal mandril (Commonwealth Secretariat, 2016). Mitteformaalsed osalusviisid on kasvatamas populaarsust noorte hulgas, kes soovivad näha muutusi, mitte osaleda jututubades, ning kes seeläbi on otsustanud end mitte siduda formaalsete osalusstruktuuridega, kus noorte arvamuste ja ettepanekute tagajärjel sageli lõpptulemus ju ei muutu (Farrow, 2016). Tehnoloogia ning ühes sellega ka sotsiaalmeedia võidukäigu positiivse mõju kohta noorte osalusele, eriti niinimetatud „küpsetes demokraatiates” on küllaldaselt tõendeid, ent samas ei ole sotsiaalmeedia laialdase leviku positiivse mõju põhjused osaluse, eelkõige noorte mitteformaalse osalusega seotuna üksühele arusaadavad (Commonwealth Secretariat, 2016). Noorte osalus kui valdkond ning ühes sellega ka noorte osalusvõimalused peavad arvesse võtma ühiskonnas toimuvaid protsesse ja noorte kui vägagi heterogeense grupi eelistuste muutumist. Samaaegselt noorte inimõiguste tagamise, aktiivseteks kodanikeks kujunemise võimaldamise ning demokraatlike väärtuste propageerimise agendaga on vajalik ka noorte parem mõistmine ning tõenäoliselt ka traditsiooniliste, täiskasvanute juhitud struktuure jäljendavate osalusvormide reformimine.

ALLIKAD


Badham,B., Wade,H.(2010).Hear by Right: Standards Framework for the Participation of Children and Young People. The National Youth Agency, UK.

Bell,J., Vromen,A., Collin, P.(2008).Rewriting the Rules for Youth Participation. Report to the National Youth Affairs Research Scheme (NYARS).

Brodie,E., Cowling,E., Nissen,N., Paine,A.E., Jochum,V., Warburton, D.(2009).Understanding participation: a literature review. Pathways through Participation. United Kingdom.

Castells,M.(2012).Networks of Outrage and Hope: Social movements in the Internet age. Polity Press.

Commonwealth Secretariat(2016).Global Youth Development Index and Report 2016. London: Commonwealth Secretariat.

Corney,T.(2014).The human rights of young people: A catalyst for the professionalisation of youth work through the development of codes of practice. – T. Corney (toim). Professional Youth Work: An Australian Perspective. Melbourne: The Centre for Social Research Melbourne & Youth Studies Australia.

Cleaver, F.(2002).Institutions, Agency and the Limitations of Participatory Approaches to development. – B. Cooke ja U. Kothari (toim-d). Participation: The New Tyranny? London: Zed Books, 36‒45.

Eesti Noorteühenduste Liit.(2007).Noorte osaluse seisukohad. Tallinn.

Farrow, A.(2016).Children, Young People and Participation. Youth Policy Working Paper.

Farthing,R.(2012).Why Youth Participation? Some Justifications and Critiques of Youth Participation Using New Labour’s Youth Policies as a Case Study. Australia: Youth & Policy, No. 109.

Fleming, J.(2013).Young People’s Participation – Where next? Children & Society, 27, 484‒495.

Forbirg,J.(2005).Introduction: democratic politics, legitimacy, and youth participation. Revisiting youth political participation, Council of Europe.

Hart,R.(1992).Children’s Participation: From tokenism to citizenship. Florence: UNICEF International Child Development Centre.

Lentin,A., Ohana,Y.(2008).All different – never equal? On the intolerance of Tolerance. Born in Flensburg, Europe: Journeys with Peter Lauritzen, Germany: Demokratie & Dialog e.V.

Lundy,L.(2007).„Voice” is not enough: Conceptualizing article 12 of the United Nations convention on the rights of the child. British Educational Research Journal, 33 (6), 927–942.

Mason,P.,(2013).Why it’s still kicking off everywhere: The new global revolutions, London: Verso.

Percy-Smith,B., Thomas,N.(toim-d)(2010).A Handbook of Children and Young People’s Participation: perspectives from theory and practice. United Kingdom: Routledge.

Riigikogu.(2015). Riigikogu made amendments to Constitution and lowered voting age for local elections. (09.04.2017)

Shier, H.(2001).Pathways to participation: openings, opportunities and obligations. Children & Society, vol. 15, 2, 107‒117.

Sinclair,R., Franklin,A.(2000).Quality Protects Research Briefing 3: Young People’s Participation. Research in Practice: Making Research Count DoH. United Kingdom.

Sukarieh,M., Tannock,S.(2015).Youth Rising? The politics of youth in the global economy. New York ja London: Routledge.

Tisdall,K.(2008).Is the honeymoon over? Children and young people’s participation in public decision-making. International Journal of Children’s Rights, Vol. 16(3).

Warshak,R.(2003).Payoffs and Pitfalls of Listening to Children. Family Relations, vol 52, 4, 373‒384.

Yakovlev,A.(2003).A Century of Violence in the Soviet Union. New Haven, CT: Yale University Press.



Kommentaar

Nele Mets SA Archimedese noorteagentuur

Mulle tundub sageli, et noorte osalus on praktikas kas ülelihtsustatud („Noored ju osalevad noortekeskuse üritusel.”) või liiga keeruliseks ning poliitikakeskseks mõeldud („Need noored, kellega mina tegelen, ei huvitu poliitikast, ning osaluskogu loomine on nende jaoks liiga keeruline.”). Seetõttu pean väga oluliseks, et Martti Martinsoni artiklis on avatud noorte osaluse teemat mitmekesisemalt ja laiemalt. See kutsub analüüsima, millist kolmest osaluse dimensioonist ma just täna oma tegevusega toetasin, või veelgi enam, paneb tegevusi planeerides mõtlema, kas püüdlen hetkel universaalse või suunatud osaluse poole ning kas ma näen seda vahendina või lõppeesmärgina. Miks mitte uurida töökaaslastega veelgi põhjalikumalt erinevaid lähenemisi ning üheskoos arutleda, kas ja mis teie töös muutuks, kui konkreetset lähenemist rakendaksite.

Mööda ei saa vaadata ega jätta praktikasse rakendamata sedagi, et osalus on inimõigus. Igapäevatööd tehes on vaja mõtestada, kuidas me tagame selle õiguse toetamise, arvestades seejuures erinevate noorte vajadustega. Nagu ka artiklis välja toodud, siis väljakujunenud formaalsed osalusstruktuurid ei sobi kaugeltki kõigile noortele ning nendele keskendumine võib olla põhjuseks, miks tundub, et seisame osaluse valdkonnas justkui ühe koha peal. Nende mitmekesistamine nõuab meilt aga kiiret ajaga kaasaskäimist ning enesetäiendamist. Kui palju me noorsootöötajatena ise teame ja mõistame erinevaid mitteformaalseid osalusvorme? Kuivõrd oleme valmis selleks, et tutvustada neid noortele või mõista ja märgata neid noorte algatatutena?

Ei ole vaja kasutada kõiki teooriaid korraga.

Võib ka tunduda, et loetud teoreetilised alused ja raamistikud, mis osalust käsitlevad, on küll põnevad, kuid katkendlikuks jääb seos nende ning noortekeskuse või -laagri igapäevaelu vahel. Kuidas teooria ja praktika ikkagi kokku käivad? Teoreetiliste aluste teadmine ning nendega arvestamine annab meile võimaluse jätta leiutamata jalgratas seal, kus see on juba leiutatud.

Kui välja kuulutatud konkursist võtab osa väga vähe noori või kui ürituse korraldamisesse ei soovi mitte keegi panustada, siis võib kasu olla tegevuse analüüsimisest Jansi ja de Backeri osaluse n-ö kolmnurga alusel. Jans ja de Backer (2002) leiavad, et noored osalevad, kui on olemas dünaamiline tasakaal kolme aspekti vahel: tegevus pakub neile väljakutset, põhineb nende võimetel ning nad tunnevad sellega piisavat seotust. Seega, enne mittetoimimise kõikvõimalike põhjuste analüüsi, on hea alustada reflekteerimist sellest, kas konkursi teema oli noorte jaoks oluline ja huvitav (seotus), kas ürituse korraldamiseks on noortel piisavad oskused (võimed) või kas antud ülesanded olid liiga lihtsad (väljakutse). Muidugi aitab võimalikke mittetoimivaid tegevusi ennetada juba eelnev analüüs ning tegevuste loomine nõnda, et see pakuks erinevatele noortele väljakutseid, arvestaks nende võimetega ning puudutaks seda, mis neile oluline. Ei ole vaja kasutada kõiki teooriaid korraga, vaid otsida neid, mis konkreetsel juhul aitavad leida võimaliku õnnestumise jaoks tehtava või mõista ebaõnnestumise põhjuseid.

ALLIKAD


Have Your Say! Manual on the Revised European Charter on the Participation of Young People in Local and Regional Life. 2008. Council of Europe.

 



JAGA