Mihus nr 21 – Õiguskantsler: ehk ongi täna kehtivad eapiirid ajale jalgu jäänud

31. detsember 2017




Mihus 21






Õiguskantsler: ehk ongi täna kehtivad eapiirid ajale jalgu jäänud

Siiri Liiva – Postimees

Eesti Vabariigi õiguskantsler Ülle Madise ja õiguskantsleri nõunik Vladimir Svet usuvad, et täiskasvanute roll laste ja noorte elus on neid ennekõike inspireerida, kuna vabaduse tuum ongi see, et noor inimene saab ise otsustada, mida talle antud faktide ja teadmistega peale hakkab. Nagu ka seda, millal ta ühiskonnaelus osaleb ja millise maailmavaate omaks võtab.

Alustuseks küsin, milline kodanik on eestlane ja kas nooremad eestlased kuidagi eristuvad?

Õiguskantsler Ülle Madise: Usun, et nii, nagu ei ole kõik täiskasvanud ühtemoodi, ei ole ju ka noored. Meiegi eristame erinevas vanuses alaealisi, sellepärast meil ongi laste- ja noorte õiguste osakond.

Kui vaadata, kas inimesed on kodanikuna põhiseaduse mõttes aktiivsed – ehk kas nad lähevad valima ja tulevad tänavale meelt avaldama, kas nad on valmis mingisugusele pöördumisele oma nime alla kirjutama −, on pilt jällegi erinev.

Valimisaktiivsusega on nõnda, et kohalikel valimistel kipub see jääma alla 60 protsendi, vahel on isegi Riigikogu valimistel jäänud alla 60 protsendi. On inimesi, kes väga hea meelega, väga sõnakalt näiteks Facebookis, ajaleheveergudel, meedias sõna võtavad. Siis on teisi, kes parema meelega ei kirjutaks kuskile alla või kui seda teevad, siis anonüümselt.

Loomulikult midagi, millest räägitakse kõigis riikides – ja ma usun, et on ka Eestis põhjust rääkida – oleks see, kui kõik inimesed, noortest alates hoiaksid end ühiskonna- ja maailmaasjadega kursis, arutaksid teistega, oleksid avarapilgulised, püüaksid mõista ka teiste vaatenurki ja taluksid kriitikat.

Õiguskantsleri nõunik Vladimir Svet: Kui rääkida noortest eestlastest kodanikena, siis mul on tunne, et nad on natuke targemad, kui esmapilgul tundub, ja neid ei ole nii kergesti võimalik soovitud suunas juhtida.

Näeme seda ka mujal maailmas. Kui vaatame näiteks seda, mis toimub USA, kus noored ei valinud seda Ameerikat, mis praegu on; Suurbritannias, kus noored ei valinud seda Suurbritanniat, mis nüüd tuleb; ja ka Venemaal, kus me just nägime, kuidas noored lihtsalt ütlesid, et neil on kõrini.

Millisena näete laste ja noorte võimalusi Eesti ühiskonnas osaleda?

Ülle Madise: Siin on küll samasugused probleemid nagu täiskasvanutel. Kuigi formaalselt on võimalused arvamust avaldada olemas, on iseasi see, kas tegelikult seda arvamust oodatakse, kas sellesse suhtutakse sisuliselt ja aupaklikult ning kas ollakse pärast lõplikku otsust valmis seda selgitama.

Kui me võtame kohalike valimiste konteksti, siis üks olulisemaid asju, mida kohalik kogukond, kes elab ühel territooriumil koos, peakski otsustama ja arutama, on avalik ruum – kuidas teha niimoodi, et seal oleks tervislik ja lahe. Need otsused on volikogude käes ja seal võiks aktiivsust küll rohkem olla.

Kuigi formaalselt on võimalused oma arvamust avaldada olemas, on iseasi see, kas tegelikult seda arvamust oodatakse /…/

Vladimir Svet: Kaasamise ja osalemise propageerimisega on selline probleem, et kui näiteks noortelt küsitakse kohalikul − või ka riigi −, tasandil, mis te ühest või teisest asjast arvate, siis eeldatakse arvamust ainult teatud küsimustes: noorsootöö, kultuur, haridus ja sport!

Tegelikult unustame ära, et nad sõidavad samasugustes bussides, samasuguste trammidega, kõnnivad samasugustel teedel, samasuguse tänavavalgustuse all ja neile samamoodi meeldivad või ei meeldi need imelikud klaasboksid, mis büroohoonetena linnas kerkivad.

Kui me räägime kaasamisest, siis see tähendab, et meie ametnikud ja poliitikud peavad läbi mõtlema selle, mida nad täpselt noortele ja ka teistele huvigruppidele annavad – mitte mingeid valmis dokumente, mida ongi raske kommenteerida.

Tuleb välja valida need kohad, kus on võimalik kaasa rääkida ka inimesel, kellel puudub vastav haridus vm ettevalmistus.

Ülle Madise: Kui me vaatame Riigikogu valimisi, siis keegi ei keela ka noortel, kellel veel hääleõigust ei ole, astuda kandidaatidele ligi ja esitadagi neile oma arusaam.

Kui võtta kas või seesama eapiiride erisus Eestis, saab selle kohta väga huvitavaid küsimusi püstitada. Kui sa võtad selle, mis ajast alates sul tekivad mingisugused õigused või kohustused, äkki see on ajale jalgu jäänud? Äkki peaks noored ise ka seda arutama, mis ajast võib iseseisvalt autot juhtida?

Vladimir Svet: Miks õiguskantsleri juures tegutseb laste- ja noorteõiguste osakond? Põhjus on väga lihtne. Mingist east alates lapsed, kes on alaealised, ise ennast enam lasteks ei pea. Me ise ka ühiskonnana nimetame neid noorteks.

Selle erisusega ütleme aga ka, et nüüd on teil vastutus. Samas seadused ütlevad hoopis vastupidist – kuni täisealiseks saamiseni oled ikkagi laps. Ilmselt siin on hakanud ühiskond muutuma kiiremini kui õiguskord. Vanusepiir on üsna jäik asi ja tõesti, siin on vaja dialoogi.

Vanusepiiri juurde tulen hiljem uuesti tagasi. Kui siin on juttu olnud laste- ja noorteõigustest ning noorsootöö seaduse järgi on noor vanuses 7−26 eluaastat, siis millal peaks laste ja noorte kaasamine algama? Kas juba lasteaias?

Ülle Madise: Jah, see on laste- ja noorteõiguste kaitse üks põhiprintsiip – lapsi tuleb vastavalt nende küpsusele ja eakohasusele kõikidesse neid puudutavatesse otsustesse kaasata. See algab niipea, kui laps on kontaktivõimeline.

Kui laps läheb kooli, siis on seitsme aasta piir ju ka teadlikult valitud. Siis hakkavadki tal tekkima esimesed iseseisvad vastutuskohad ja täielik õigus mingites asjades oma arvamust avaldada, vabadus otsustada ja selle eest ka vastutada. Selge on aga see, et on suur vahe seitsme- ja viieteistkümneaastasel.

Miks ma seda eapiiri küsimust väga rõhutan – arvan, et ka noored ise peaksid seda esile tõstma: kui vaatame tänast gümnaasiumikorraldust, siis mingis mõttes on see toonud valiku- ja konkurentsiea varasemast palju madalamale.

Võib-olla peaks Eesti õiguskord seda siiski mingil määral arvestama? Võib-olla peab lapsel olema õigus mingisuguse ajaga tööle? Siin tuleb minu meelest mingid muudatused läbi viia.

Vladimir Svet: Mina arvan ka, et kaasamine ei alga sealt, kus meil tekivad mingid arengudokumendid ja ametlikud institutsioonid, mis kedagi mingite küsimuste otsustamisel kaasavad.

Siin on veel üks väga oluline asi, millest me reeglina suure ja ametliku kaasamise juures ei räägi – lapsel peab olema eksimisruum. Talle peab jääma tunne, et mingi hetkeni ta võib teha valesid otsuseid – ja just sellepärast ta ongi laps, et see vale otsus ei too drastilist tagajärge.

Asi ei ole selles, nagu Eestis ei oleks õigeid seadusi või norme – kõik see on olemas −, küsimus on meelsuses. See aga peaks algama tõesti nooremast east ja palju lihtsamate asjade peal.

Siin on olnud juttu koolikeskkonnast ja kohaliku omavalitsuse tasandist, kui palju te kursis olete sellega, mis toimub noorsootöö valdkonnas ja millist rolli te näete noorsootööl osaluse, kaasamise arendamisel või selle võimaldamisel?

Ülle Madise: Noorsootöö ei peaks olema see, kus noort käsitletakse kui objekti, vaid pigem tuleks mõelda, et see on nende jõustamine. Võimaluste selgitamine, küsimustele vastamine ja olukorras, kus 15−16aastane nende teemade vastu huvi ei tunne, noorele sobivate otsuste vastuvõtmine.

Noored ja üldse inimesed on huvitatud mõne kogu valimisest, kuhugi kuulumisest siis, kui sellel on mingi tulemus. Ka valimisaktiivsus peegeldab seda väga hästi – seal, kus teatakse, et sellest sõltub midagi, et valitav kogu hakkab tegema otsuseid, mis sind igapäevaselt mõjutavad, on valimisaktiivsus kõrgem.

Noorsootöö selle osaga, mis puudutab probleemide küüsi sattunud noori, oleme paljudel põhjustel kõige rohkem kursis. Ilmselt on siin tõesti noorsoo- või sotsiaaltöötaja see, kes peaks leidma mingisuguse väärika ja noort toetava lahenduse, mis aitab eluga toime tulla.

Ennist mainisite ka seda, et on täiesti normaalne, kui 15- või 16aastasel noorel ei ole huvi ühiskonnaelus kaasa rääkida. Kui palju peaksid noorsootöötajad või õpetajad nägema vaeva, et noortel oleks kaasarääkimise võimalus, kui nad ise sellest huvitatud ei ole?

Ülle Madise: Mulle tundub, et õpetaja ülesanne on ennekõike maailm noore jaoks huvitavaks teha – et tal oleks fakte, mõisteaparatuuri ja sellist silmaringi, millega ja mille sees üleüldse mõelda. Ent see, millest noor mõtleb vabal ajal või kuhu ta rohkem energiat paneb, see on lõpuks tema enda otsustada. See ongi see vabaduse tuum.

Fakt on see, et noor ei saa ühiskonnaelu asjades kaasa rääkida, kui koolis ega kodus ei ole talle antud selle maailma tunnetamiseks ja mõistmiseks aluseid. Parimal juhul saabki seesama noorsootöötaja, õpetaja, lapsevanem ja sõber anda noorele inspiratsiooni.

Küll aga tuleb silmas pidada, et mitte kedagi ei saa – ja ei tohigi – sundida millestki mõtlema või millegi vastu huvi tundma.

Alguses rääkisite sellest, et Eesti ühiskonnas tervikuna on kaasamisprotsessidega see probleem, et kaasatavad tunnevad hiljem, et tegelikult ei ole nende arvamusega arvestatud, ehk et on olnud nn võltskaasamine. Kuidas seda olukorda lahendada?

Ülle Madise: See on üks asi, mida ma olen rääkinud üle kümne aasta. Meil on umbes 400 seadust. Selle sees õigusnorme – ehk käskusid, keeldusid, kohustusi ja õigusi −, on oma sada korda rohkem.

Meil tehakse kohutavalt palju seadusi – ehk siis kirjutatakse ümber kehtivaid norme – ja kõikidel tuleb hakata neid uuesti selgeks õppima. Rõhuvat enamust neist ei ole vaja. See on asi, mida minu arvates saab parandada, see üleliigne töö tuleb tegemata jätta.

Kui hakatakse uut seadust tegema, siis tuleks kõigepealt selgeks teha, mis on see ühiskonnaelu pärisprobleem, mida tahetakse lahendada. Edasi tuleks küsida, mis on selle probleemi põhjused ja millised on mõistlikud lahendused.

Kõik need kolm küsimust tuleb esitada ka kaasamise puhul ning siis tuleks siiralt huvi tunda selle vastu, mida [kaasatavad] inimesed ütlevad.

Tõite ennist välja, et kuna valimisiga on langetatud 16 eluaastale, siis tuleks vaadata ka kõik teised seadustes olevad vanusepiirangud üle. On välja toodud sedagi, et kui ma saan valida 16aastaselt, siis miks ma ei saa kandideerida 16aastaselt. Kuidas teie suhtute sellesse, et ka kandideerimisõigus alaneks kahe aasta võrra?

Ülle Madise: Sellisel juhul tulebki vaadata kõik need vanusepiirangud ühtse tervikuna läbi, ka täieliku teovõime saabumine. Ma arvan, et see ei ole väga keeruline. Need kohad, kus vanusepiirid on seatud, on teada. Kunagised põhjendused on ka teada. Need inimesed, kellel võib olla selle kohta sisuline arvamus, on ka teada.

Kui seda tunnetatakse probleemina – näiteks noored ise tunnetavad seda probleemina −, siis nii tulebki teha. Piiritleda küsimus, öelda oma argumendid – miks tegelikult võiks mujalgi eapiiri tuua 16 aasta peale −, ning võib-olla hakataksegi sinna suunda liikuma.

Vladimir Svet: Siin peab arvestama ka ühiskondliku tunnetusega. Me veel ei tea, mida tegelikult inimesed arvavad valimisea langetamise kohta. Mul on jällegi tunne, et enamus inimesi ei arva mitte midagi, ühiskonnas ei ole sel teemal põhjalikku diskussiooni toimunud.

Ilmselt valimisea langetamine saabki siin olla esimeseks kellaks, mis kutsub inimesi mõtlema: kui me lasime neil seda teha – ja maailm lõpp ei ole saabunud! −, miks me ei võiks ka teisi piire kuidagi üle vaadata.

Küll aga tuleks sellele läheneda just selle kaudu, mida tegelik elu meile ütleb – kuidas on konkreetselt nende laste jaoks siin ja praegu kõige parem.

ALLIKAD


Õiguskantsleri Kantselei

 

SISUKORD

JUHTKIRI


Õiguskantsler: ehk ongi täna kehtivad eapiirid ajale jalgu jäänud


Noorte osalus ja kaasamine Eesti noortepoliitika kujundajate pilgu läbi


Kaasamine – kas ilus sõnakõlks?


Mis tüüpi kodanikud on Eesti noored?


Noorte osalus kui ühiskonna lakmustest


Noorsootöö suur roll osaluskultuuri toetamisel


Näiteid noorte kaasamisest


Laste ja noorte kultuuriaasta innustab ise looma ja koos tegema


Kuidas kogukonnapraktika noortele isetegemist võimaldab


E-demokraatia – mis see on?


Mis imeloom see (noorte) kaasamine on?


Kuidas viia noorteinfo
Z-põlvkonnani?



Noorte valimisvalvurite projekt

  • Õiguskantsler on patroon noorte valimisvalvurite projektile, mille raames saavad noored üle Eesti hakata valimiste vaatlejateks.
  • Noorte valimisvalvurite projekt suunab noori vanuses 16−19 osalema oma kodukandi valimiskomisjoni töös, proovima ametliku valimisvaatleja rolli või kaasa lööma valimiste valvurite tegemistes.
  • Projekt on hea võimalus jälgida poliitika tegemist oma koolis ning piiluda valimiste kulisside taha, saades eelnevalt teadmised Eesti erialaekspertidelt.

Lisainfo: www.valimisvalvurid.enl.ee või Facebook


JAGA