Emotsionaalse võimekuse arendamine noorte sportlikus huvitegevuses 12–16-aastaste tallinna noorte näitel

20. October 2014

Autor: Ravo Vaga
Juhendaja: Maarika Veigel MA

Huvitegevus määrab väga suuresti noore arengu, silmaringi ja maailmavaate, seepärast on sellel valdkonnal noorsootöös väga suur roll. Noor ei arenda oma oskusi ainult koolitunnis, vaid ka pärast tunde huvitegevusega tegeledes. Sportliku huvitegevuse väärtuseks lisaks eelnevale on õpilase füüsiliste võimete, tervise ja sotsiaalse poole tugevdamine.
Huvitegevuse sisuks on huvist lähtuv tegevus, et omandada teadmisi ja oskusi. Huvialahariduse sisuks on vabatahtlik süsteemne, pedagoogide juhendatud õppekavajärgne tegevus ühel huvialal suhteliselt pika aja jooksul, et omandada süvendatud teadmised, oskused ja vilumused valitud huvialal (Huviharidus ja huvitegevus 2005).

Huvitegevuse lisaväärtus on asjaolu, et huvitegevus koolis loob, kujundab ja tõstab kooli mainet, koondab kooli kui peret, parandab ka õpilaste-õpetajate suhteid. Kuna põhikooli õpilasi on tihtipeale raske motiveerida ja neis kipub võimust võtma ükskõiksus kõige vastu, siis oleks tugeva huvitegevuse olemasolu koolis üheks pääseteeks. Huviharidus ning huvitegevus lähendavad noori, seega on huvitegevusel selgelt sotsialiseeriv ning tõrjutust vähendav funktsioon – kaasatus huvitegevusse vähendab koolist väljalangemise tõenäosust, asotsialiseerumise võimalust, seda eriti poiste osas ja seetõttu on huvitegevusel ka kuritegevust ennetav funktsioon (Kaljuste 2008).

Sportlik huvitegevus aitab kindlasti kaasa õpilaste emotsionaalsele arengule, kuna sport pakub laialdaselt võimalust kogeda edu ja ka ebaedu, kavastada ja eesmärgistada oma tegevust, õppida koostööd ja teistega arvestamist ning seda, kuidas oma tundeid vajadusel kontrollida. USA psühholoogi D.Golemani arvates on emotsionaalne võimekus väga oluline, kuna selle tasemest sõltub, kui hästi inimene suudab oma vaimsele intelligentsusele vastavaid võimeid realiseerida (Goleman 1996).

Noorte sportlik huvitegevus

Ühiskonnas räägitakse palju sellest, kuidas noorte kehaline võimekus on tänu mugavatele elutingimustele nõrgenenud, samuti on huvitegevuse populaarust vähendanud virtuaalmaailma pealetung. Huvitegevus ja ka sportlik huvitegevus aitavad noortel leida naudingut väljakutsetes, pingutustes ja keskendumises ning kontrastsed tegevused nagu televiisori vaatamine, video- ja arvutimängud pigem tekitavad ja süvendavad igavuse ning tühjusetunnet ja omavad vähest arengumõju tulevaseks eluks ette valmistamisel (Freysinger, Kelly 2004).

Sport on noortele vajalik, sest arendab neis sotsiaalseid oskusi, empaatiavõimet, kehalist võimekust, pakub eneseteostusvõimalust. Sport rikastab noori uute emotsioonidega ja õpetab nendega toime tulema. Tekitab harjumust liikuda, enda tervise eest hoolt kanda, et täisväärtuslikult elada. Huvitegevus määrab väga suuresti noore arengu, silmaringi ja maailmavaate, seepärast on sellel haridusasutuses väga suur roll. Spordil on täita ühiskonnas tähtis sotsiaalne roll: sport ühendab ja liidab inimesi; sport kujundab positiivset, rõõmsat eluhoiakut ja ellusuhtumist; sport õpetab ausalt mängima, see tähendab, elama, väärikalt kaotama, konkurenti austama. Sport on noorte hulgas väga populaarne. Noortespordi eesmärgiks on tagada massiline osavõtt.

Suurt mõju 12–16-aastastele noortele nende valikute juures avaldavad vanemad, eakaaslased-sõbrad, kool ja ühiskond tervikuna. Kui lähtuda antud töö uurimisvaldkonnast – sportliku huvitegevuse mõjust noorte emotsionaalsele arengule – siis on vanemate roll olla julgustav, stimuleeriv ja aktiivse elustiiliga, sest selline suhtumine tagab kindlamini selle, et noored väärtustavad ja tahavad olla kehaliselt aktiivsed ning nad leiavad vanematelt nii moraalset kui ka majanduslikku tuge huvitegevusega tegelemiseks (Maiste, Matsin, Utso 1999).

12–16-aastane noor on läbimas eelpuberteeti ja läbib puberteedi. Noorukil arenevad abstraktne ja loogiline mõtlemine, samuti omandatakse võime tulla toime hüpoteetiliste lahenduskäikudega, kasutada analoogiaid ja tähenduse ülekandmist. Emotsionaalselt võivad murdeealised olla ebastabiilsed, mis võib võistlemisega seotud psüühilise stressi tingimustes kaasa tuua soorituse hüppelise languse või täieliku läbipõlemise. Noorukite meeleolu on kõikuv ja suureneb eakaaslaste roll sportimise mõjutajana. Kehaliste võimete arengult pole noored veel võrreldavad täiskasvanutega, kuid sporditehniliste vilumuste omandatuse tase on selles vanuses võrreldav ekspertsportlastega. Samuti täpsustuvad spordialaspetsiifilised tajud ja väga oluline on, et noored omandaksid eneseregulatsiooni oskused, mis võimaldavad neil enda liigutustegevusi ning ümbritsevast keskkonnast saadavat informatsiooni tajuda ja õigeid otsuseid vastu võtta (Raudsepp, Hannus, Matsi, Koka 2010).

Noort iseloomustab spordi kontekstis järgmine:
• noor tajub reegleid ja on omandanud erialade tehnikatealused;
• tähtis roll iidolitel ja tekib armastus teatud spordialade vastu;
• teine trotsiiga – noor tunneb trotsi n-ö kohustuslike tegevuste suhtes;
• mässuperiood, rasked reeglid;
• sõprade tähtsus ja nende arvamus kasvab, st on väga oluline, millisesse sõprusringkonda noor kuulub – kas ollakse sortlikud või mitte;
• treener on tähtis, st tema isikust ja autoriteedist sõltub suuresti noore spordiga jätkamine;
• harrastuste tähtsus kasvab;
• väljalangemine treeninggruppidest on suur;
• esimesed paarissuhted, mis võivad nii positiivselt kui ka negatiivselt sportlikke harrastusi mõjutada;
• jõud ja vastupidavus kasvab (Noorte treeningu alused… 2007).

Noorte emotsionaalne võimekus

Emotsionaalne võimekus on uus ja arenev valdkond, kus esineb suurel määral määratlemise ja käsitluste variatiivsust. Emotsionaalse võimekuse propageerija Daniel Golemani arvates on emotsionaalne anne metavõime, mis määrab, kuivõrd hästi inimene suudab kasutada ükskõik milliseid ülejäänud oskusi, sealhulgas ka puhast intellekti (Goleman 1996). Kuna inimese emotsionaalset võimekust saab parandada ja arendada, siis antud uurimistöö püüab heita pilku emotsionaalse võimekuse seostele sportliku huvitegevusega.

Antud töö kontekstis kasutakse terminit emotsionaalne võimekus, kuna intelligentsus seostub rohkem vaimse poolega ja andekus millegi sellisega, mis on kaasa sündinud ja mida justkui ei saaks arendada.
Emotsionaalse võimekuse mõistest spordi kontekstist on praeguseks vähe räägitud, kuid kellelegi pole üllatuseks see, et aastasadu on arutletud selle üle, kuidas mõned sportlased suudavad endast õigel hetkel n-ö viimase välja pigistada, nad on tasakaalukad, vaimselt tugevad, õige suhtumisega, kontrollivad oma emotsioone ja on eesmärgile pühendunud. Kõik need omadused saab kokku võtta ühe nimetaja alla – nad on emotsionaalset võimekad (Hanson 2011).

Oma emotsioonide teadvustamine ja nende juhtimine omab spordis väga suurt tähtsust, kuna need oskused aitavad kontrollida emotsionaalseid impulsse, aitavad leida õige häälestuse võistluseks ja väldivad liigset energia kulu ebavajalikele emotsioonidele ning õpetavad ebaeduga silmitsi seismist ja selle ületamist (ibid). Eelpool mainitud võistlusärevust aitaks kindlasti vähendada just enda emotsioonide teadvustamise ja nende juhtimise oskus.

Enesemotivatsioon on sportlasele ääretult oluline, sest osates ennast õigesti suunata, võib sportlane kogeda vookogemust. Motivatsiooni saab jaotada kaheks: sisemine (nt ma spordin, sest mulle meeldib seda teha) ja väline (nt ma spordin kiituse pärast) (Raudsepp jt 2010). Uuringute kohaselt tekivad motivatsiooniga seotud probleemid sageli 12–13-aastastel lastel. Kui nooremad lapsed võtavad loomulikuna, et oma eesmärkide saavutamiseks tuleb vaeva näha, siis suuremad hakkavad muretsema selle pärast, kas neil on piisavalt võimeid. Nad teevad ükskõik mida, et mitte hädavarestena näida. Seega tuleb noortele õpetada väärtustama pigem pingutust kui tulemust ja selgitada, et edule eelneb sageli ebaedu (Shapiro 2002).
Empaatiavõime kui emotsionaalse võimekuse osa on samuti sportliku tegevusega seotud, kuna meeskonnaspordiga tegeledes õpib noor teistega arvestama, näeb, kuidas teised emotsioone kogevad. Samuti annavad empaatilised oskused võime vastaseid paremini lugeda (Hanson 2011).

Suhtekorraldus on eriti vajalik meeskonnaspordis, sest efektiivne kommunikatsioon suurendab ka võistkonna ühise potentsiaali realiseerimise tõenäosust. Heast suhtlemisoskusest kasvab omakorda välja eestvedamise või liidriks olemise oskus, mida on vaja, et mõjutada teisi võistkonna liikmeid sellisel moel, mis tagaks meeskonna töö edukuse. Eestvedamine eristub tavapärasest juhtimisest sellega, et sisaldab endas otsustamist, motiveerimist, efektiivset tagasiside andmist, vastastikuste suhete loomist ja meeskonnakindluse hoidmist (Raudsepp jt 2010).

Sportliku huvitegevuse kaudu saab noor arendada oma emotsionaalset võimekust – õppida enda emotsioone paremini teadvustama ja juhtima (millest tuleb võistluseelne ärevus, kuidas sellega toime tulla jms); oskab leida paremini sisemist enesemotivatsiooni, mis viib suurema tõenäosusega vookogemuse tundmiseni spordis; omandab head suhtekorralduse oskused ja suurema empaatiavõime, mis on vajalikud meeskonnatöös.

Uurimus

Uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada treenereid intervjueerides sportliku huvitegevuse tähtsus 12–16-aastaste noorte emotsionaalse võimekuse arendamisele. Saamaks teada 12–16-aastaste noorte sportliku huvitegevuse osa emotsionaalse võimekuse arendamisele, koostas autor struktureeritud intervjuu, mille alusel intervjueeriti 2012. aasta märtsis seitset Tallinna Järveotsa Gümnaasiumis tegutseva spordiklubi treenerit.

Intervjuukava oli lähtuvalt P. Salovey jaotusest jagatud viide ossa ja koosnes kahekümnest küsimusest. Esimene osa puudutas emotsioonide teadvustamist ja küsiti, milliseks hindavad treenerid 12–16-aastaste juhendatavate võimet teadvustada ja ära tunda enda emotsioone. Järgmiseks selgitati välja, mida annab konkreetselt selle treeneri juhendatavale oskus enda emotsioone teadvustada ning mil määral on märgata enda emotsioonide arengut 12-aastaste ja 16-aastaste juhendatavate võrdlemisel.

Intervjuu teine osa puudutas emotsioonide juhtimist ja autor soovis treenerite hinnanguid, milliseks nad hindavad 12–16-aastaste juhendatavate võimet juhtida enda emotsioone ja sealhulgas tulla toime ebaõnnestumisega. Lisaks sooviti, et treenerid kirjeldaksid, milliseid konkreetseid oskusi omavad 12–16-aastaste juhendatavad enda emotsioonide kontrollimiseks.

Intervjuu kolmas osa puudutas enesemotivatsiooni ja autor soovis teada, milliseks hindavad treenerid 12–16-aastaste juhendatavate enesemotivatsiooni oskusi. Selgitati välja miks ja kas treenerite arvates tegutsevad juhendatavad pigem sisemise või välimise motivatsiooni ajendil.

Neljas osa intervjuust käsitles emotsioonide ära tundmist teistes ja selgitati, milliseks peavad treenerid 12–16-aastaste juhendatavate sellealast võimet. Paluti ka tuua konkreetseid näiteid ning selgitada, kas teiste emotsioonide ära tundmine on noortele oluline või mitte.

Intervjuu viimane ja viies osa puudutas suhteid teiste noortega ja autor küsis treeneritelt, milliseks nad hindavad 12–16-aastaste juhendatavate suhtekorraldusalaseid oskusi ehk liidriomadusi. Samuti selgus, kas liidriks olemine on noortele olulise tähtsusega.

Intervjuu lõpetas kokkuvõttev küsimus, millega selgitati, milliseks peavad treenerid sportliku huvitegevuse mõju emotsionaalse võimekuse arendamisele 12–16-aastaste noorte hulgas ning paluti põhjendust tuues parimaid näiteid praktikast.

Uurimistulemuste kokkuvõte
Tallinna treenerite intervjuud oli jaotatud viide teemablokki ja vastused neis esitatud küsimustele olid kohati suuresti varieeruvad, mis selgus eelnevatest alapeatükkidest. Intervjuu viimaseks küsimuseks oli see, et milliseks hindavad treenerid sportliku huvitegevuse mõju emotsionaalse võimekuse arendamisele 12–16-aataste noorte hulgas ning sellele küsimusele vastasid intervjueeritavalt 100-protsendiliselt: väga hea.

Treenerid arvasid, et läbi sportliku huvitegevuse paraneb noorte oskus oma emotsioone kontrollida ja oskus, kuidas käituda kriisiolukorras. Sporti tehes kogetakse väga palju erinevaid emotsioone, näiteks võidurõõm, kaotusekibedus, pettumus, õnnetunne, ärevus, rahulolu, tugi ja toetus, mõistmine. Noor, kes tegeleb spordiga on seeläbi emotsionaalselt palju rikkam ja ta oskab ka nende tunnetega lõpuks hakkama saada, sest tal on olnud väga palju võimalusi harjutamiseks. Korvpallimängus võidetakse näiteks nii mõnedki mängud nii-öelda emotsiooni pealt, et see võistkond, kes hoiab rohkem kokku, kes suudab ennast rohkem üles kütta, aga samas ka külma närvi säilitada, võidabki – see oskus on puhtalt emotsionaalse võimekuse arendamise vili.

Treenerid vastasid, et noor tegeleb tavaliselt ikka selle alaga, mille peale tal on annet ja seeläbi kogeb ta palju positiivset, misläbi suureneb ta enesehinnang ja eneseusk. Koolis ei saa valida, mis aineid õppida, aga spordiala saab valida just sellise, mis tagab õnnestumise ja meeldib. Noored, kes tegelevad sportliku huvitegevusega on emotsionaalselt võimekamad, sest nad õpivad varakult elu tagasilöökidega leppima, et ei saa igal võistlusel olla parim, aga see ei tähenda kohe seda, et annan alla, vaid püüan järgmiseks korraks veel paremaks saada. Sportlik huvitegevus annab eluks kaasa õiged väärtused ja noor õpib ennast paremini tundma, sest näiteks individuaalalal ei saa kellelegi teisele loota kui ainult iseendale.
Intervjueeritavad selgitasid, et sportlik huvitegevus on süsteemne ja korrapärane, distsiplineeriv tegevus, läbi mille noor õpibki enda emotsioone tundma, teadvustama, juhtima ja analüüsima. Sportlik huvitegevus arendab noores tohutult emotsionaalselt poolt ja kuna üks vastaja on ka kehalise kasvatuse õpetaja, siis leiab ta, et need lapsed, kes käivad treeningutel ja teevad sporti lisaks tunniplaanijärgsetele kehalise kasvatuse tundidele, on avatumad, asjalikumad ja emotsionaalsemad kui teised.

Treenerid vastasid, et sportlik huvitegevus pakub noorele tihti võimaluse emotsioone läbi elada võimendatult ja palju tihedamini kui muidu ja mis kõige olulisem – turvalises keskkonnas, kus algusest peale on treenerid ja trennikaaslased toeks. Tavaelus võib noor tihti jääda mõne emotsiooniga üksi ja seetõttu ka seda valesti mõista või sellega üldse mitte hakkama saada, kuid spordis on tugi alati olemas.

Lisati seda, et kindlasti on väga suur vastutus treeneril endal ja ka spordialal, sest n-ö ükskõiksemad treenerid ei oska märgata ega suunata juhendatavate emotsionaalselt arengut ning ka individuaalaladel on kindlasti emotsionaalse arengu pool ala spetsiifikast lähtuvalt väiksem kui meeskondlike alade puhul.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et sportlik huvitegevuse mõju emotsionaalse võimekuse alaliikidele eraldi ei suuda treenerid alati märgata ning jäävad vastamisel hätta, kuid kui küsida sportliku huvitegevuse mõju üldiselt 12–16-aastaste noorte emotsionaalse võimekuse arendamisele, siis ollakse konsensuslikult nõus, et see on väga suur.

Uurimistulemused on järgmised:
• treenerid hindavad 12–16-aastaste juhendatavate võimet oma emotsioone teadvustada pigem rahuldavaks, aga kuus treenerit seitsmest leiab, et vanusega emotsionaalne võimekus kasvab;
• treenerid hindavad enda juhendatavate võimet emotsioone juhtida ja tulla toime ebaõnnestumistega pigem heaks. Samuti omavad 12–16-aastased noored konkreetseid oskusi, kuidas enda emotsioone kontrollida;
• treenerid on seisukohal, et juhendatavate enesemotivatsiooni oskused on head/rahuldavad ja tegutsetakse pigem välise motivatsiooni ajendil, aga ka siin on märgata vanuselist arengut – 12-aastased on väga kinni välises, aga 16-aastased oskavad ilusasti iseennast motiveerida läbi sisemiste soovide ning erinevus on kindlasti spordialati – individuaalaladel on sisemise motivatsiooni roll suurem kui meeskondlikel aladel;
• treenerid hindavad enda juhendatavate oskusi tunda ära teiste emotsioone heaks, sest noored on ise samaga kokku puutunud ning see oskus on neile oluline, sest nii areneb empaatiavõime, mõistetakse üksteist paremini, osatakse ise sobivalt käituda ja treeninggrupis on sõbralikum sisekliima;
• treenerid arvavad, et 12–16-aastaste juhendatavate suhtekorraldusalased oskused ja liidriks olemine on indiviiditi väga erinev ning liidrioskusi eriti arendada ei saa, et kes on sündinud juhtima, siis kui sellele vastav roll ka anda, saab ta väga hästi hakkama ja kui ta suhtub treenimisse positiivselt, siis mõjutab suuresti kogu treeninggrupi suhtumist;
• kokkuvõtvale küsimusele, et milliseks hindavad treenerid sortliku huvitegevuse mõju 12–16-aastaste noorte emotsionaalse võimekuse arengule, vastasid kõik seitse Tallinna treenerit, et mõju on väga suur.
Tehes järeldusi uuringu lõpptulemustest, on meeldiv tõdeda, et Tallinna treenerid mõistavad ühiselt sportliku huvitegevuse väga suurt tähtsust noore emotsionaalse võimekuse arendamisele. Treenerikoolituse raames tuleks siiski rohkem rääkida emotsionaalse võimekuse komponentidest, et treenerid teadvustaksid, kui olulist tööd nad noortega teevad ja kuidas sportliku huvitegevuse kaudu saavad mõjutatud ka emotsionaalse võimekuse viis erinevate komponenti.

Kasutatud allikad
Freysinger, V.J., Kelly, J. R. (2004). 21st century leisure: current isuses. State College: Venture.
Goleman, D. (1996). Emotional Intelligence: why it can matte more than IQ. London: Bloomsbury.
Hanson, B. (2011). Emotional Intelligence in Sport. http://www.athleteassessments.com/articles/emotional_intelligence_in_sport.html 18. aprill 2011.
Huviharidus ja huvitegevus. Rakenduslik kompleksuuring. (2005). Tartu: Maaelu Arengu Instituut.
Kaljuste, A. (2008). Huviharidus – see on lisaväärtus kogu eluks. http://www.valjala.ee/downloads/veebruarT.08.pdf 21. jaanuar 2011.
Maiste, E., Matsin, T., Utso, V. (1999). Tervise ja kehalise töövõime arendamine noorukieas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Noorte treeningu alused suusahüpetes. (2007). Eesti Suusaliit.
Raudsepp, L., Hannus, A., Matsi, J., Koka, A. (2010). Spordipsühholoogia õpik. Tartu: Atlex.
Shapiro, L. E. (2002). Kuidas kasvatada lapses emotsionaalset intelligentsust. Tallinn: Väike Vanker.
Strongman, K. T. (2009). Psühholoogia igapäevaelus. Tallinn: Pegasus.

 

JAGA