04.07.2019
Jaga:
Minu seiklus algas 11. juuni varahommikul teel lennujaama. Kõik oli tip-top korras ja toimis suurepäraselt, kiirelt piletid kätte, natuke ootamist, hop lennukisse, väike vahepeatus ja olingi Ateenas.
Ilmselt peaksin mainima, et see oli minu päris esimene kord õpirändes osaleda. Olin natuke närvis ja pabinas, kuna ei teadnud mida oodata..
Reis sujus hästi. Sain Ateena lennujaamas kokku Ungarist pärit õpetajaga, kellega ootasime veel saabuvaid osalejaid, et kõik koos bussi peale minna ja toimumispaika sõita.
Esimesed tutvused tehtud ja klapp oli hea juba algusest peale. Hakkasime siis oma kambakesega sõitma Spetsese saare poole. Bussisõit tundus võtvat terve igaviku. Kuna mina olin ärkvel juba kella neljast, siis väsimus tikkus vägisi peale. Bussijuht oli sõbralik ja abivalmis, aga väikesed peatused tundusid kestvat liiga pikalt ja kui siis lõpuks sadamasse jõudsime, oli kell juba üle südaöö ja mina veidi pahur. Õnneks paadisõit kestis umbes viis minutit ja peagi sai horisontaali heita.
Järgmise päeval tutvustati meile nädala tegevuskava. Erinevad rollimängud ja väiksesed loengud, grupitööd ja enesesse vaatamise aeg – kõik see käib mitteformaalse õppimise juurde.
Treenerid, nagu nad end nimetasid, olid oma ala tegijad, kes kõik kolmekesi on noortega tööd teinud juba pea mitukümmend aastat. Osalejad olid kõik äärmiselt vahvad ja sõbralikud ning meist tekkis ühtne kamp. Huvitav on see, et selle koolituse juurde ei käi tutvumismängud, mis mõne teise kursuse puhul on jällegi väga oluline.
Meie seltskonnas oli ka üks pime mees. Alguses oli see minu jaoks natuke võõrastav, kuna mul pole kunagi nägemisvaegusega inimestega kokkupuudet olnud ning ei osanud kuidagi seisukohta võtta, et kuidas käituma peaks. Kõik aga loksus nagu iseenesest paika ning nii mõnegi arutelu juures sattus just tema minu paariliseks või grupiliikmeks.
Kursuse põhiosad olid kolm rollimängu, millest esimeses saime omale uued rollid, kelle olukorda pidime ennast asetama ning ette kujutama, missugune on meie elu selle inimesena. See õpetas ja pani mõtlema eelarvamustele ja kuidas seda vähendada, nii oma töös kui ka iseendas. See on kindlasti üks meetod, mida ma isiklikult saan oma töös ka näiteks noortega kasutada, et aru saada nende mõtetest ja vaadetest ja panna neid mõistma teiste erinevusi.
Teine mäng oli suur lauamäng. Meie roll oli moodustada kolm uut riiki peale maailma lõppu ja hakkama saada uues maailmas. Väga üksikasjalikuks minna vast ei tasu, kui kellelgi tekib huvi selle koolituse vastu, et mitte üllatust rikkuda. Selle mängu eesmärk oli taaskord panna meid mõtlema ja vaatama enesesse kuidas hakkama saada ebavõrdsetes tingimustes ning kuidas ja kas me oskame panna tähele enda ümber toimuvat, samal ajal kui oleme keskendunud enda ülesannetele.
Kolmas „mäng“ on aga saladus, mida saate kogeda ainult siis kui ise osalete sellel kursusel. Oli põnev ja pinev, kuna toimus just nagu ootamatult. Nagu ikka, arutlesime ka peale seda „mängu“ oma tundeid ja kogetut.
Lõpuks tulid kokkuvõtted ning natuke saime ka vaba aega, et linna peal turiste mängida. Kohaga oli meil vedanud, kuna meri oli kohe üle tee ja peale lõunasööki kasutasid kiiremad võimalust ennast veidi vette kasta. Toimus ka erinevate kultuuride tutvustamise õhtu, mis oli tore ja huvitav – kellel oli kaasas söögi- ja joogipoolist, kellel mõni vahva mäng.
Ettekujutus mitteformaalse õppimise jõust ei olnud võibolla just selline nagu sellel koolitusel välja koorus, aga lõpuks osutus see põnevaks ning õpetlikuks.
Saime ka hulga materjale, kust kindlasti leiab veel palju põnevat informatsiooni, mida oma töös ning ka argipäevas kasutada. Õppimine kestab edasi.
Tänapäeva infoühiskonnas, kus tööd on palju ja kõigil vaja täita hulgaliselt ülesandeid ning ootuseid, ei võta me vast piisavalt aega, et vaadata iseendasse ja meie ümber. Igapäevaselt noortega kokku puutudes on oluline, et ka nemad õpiksid nägema suuremat pilti, mitte kinni olema ainult enda tegemistes. Väikestest sammudest võivad saada suured teod, kui siht silme ees ja eesmärgid kindlad.