Mõtteid SALTO koolitajate töötoast õpikeskkonna loomise teemal

Detsembri teisel nädalal toimus Madriidis, Alcalà de Henares SALTO koolitajate töötuba õpikeskkonna loomise teemal. Eestist oli kolm osalejat – Lianne Teder, Irina Meljakova ja Kristel Kubber. 

Lianne Teder võtab oma kogemuse kokku nii

SALTO töötubade eesmärk on tuua kokku noortevaldkonna koolitajad Euroopa riikidest, et jagada kogemust ja luua ühist teadmist, kus abiks on võetud nn teekonna juhid. Nii keskenduti sel korral õpikeskkonnale, selle kujundamisele ning mõjule õppimisele noortevaldkonnas. Meie õpiteekonda juhtisid sel korral Monika Leedust ja Toni Hispaaniast. Kasutades aktiivõppe meetodeid lõid juhendajad eelkõige sotsiaalse keskkonna, kus osalejad kõrvutasid oma senised arusaamad ja teadmised õpikeskkondadest ning moodustasid nende abil kontseptsioone. 

Osalesin töötoas eelkõige selleks, et olla kursis mujal Euroopas kehtivate arusaamadega – nii saan ise noorsootöötajaid õpetades end kindlamalt tunda, et neid õigesse suunda saadan. Samuti soovisin saada inspiratsiooni, et selgemalt läbi mõelda oma koolitustegevus ja ruumi loomine koolitustel. Mõlemat soovitut sain. Eks see kinnitab omamoodi eesmärgistamise vajadust – seades eesmärgi liikusin ennastjuhtiva õppijana just oma püüdluste poole ning sain pakutavast valida just ennast kõnetava. Koolituskeskkonna moodustavad inimesed – õppijatena nii osalejad kui juhendajad – ja nendevahelised suhted, kasutatavad meetodid, lähenemised ja aluspõhimõtted, füüsiline keskkond ja olemasolevad vahendid, aga ka administratiivne raamistik. Viimase muutmiseks on meil sageli vähem võimalusi. Küll aga panin omale kirja olulised küsimused, mida nii ise õpikeskkond ette valmistades kui ka õppimise eesmärgil loodud õpikeskkondasid analüüsides tasub küsida (kajastub joonisel 1).

Igal juhul on õpikeskkond midagi rohkemat kui vaid arhitektuuriline ruum ja selles olev sisustus. Mitteformaalseks õppeks noorsootöös justkui ideaalsena loodud ruumis ei toimu õppimist, kui see ei ole toetatud teiste tegurite – inimeste, meetodite, ka administratiivse korralduse (nt avatud sobival ajal) poolt. 

Koolituse lõpul leidis igaüks enda jaoks need kolm keskset tegurit, mis on tema jaoks õpikeskkonna loomisel olulisimad. Minu jaoks olid need:

1. Sõnade ja tegude ühtivus ehk ’teen seda, millest räägin’.
2. Lihtsad väiksed vahendid ja refleksioon aitavad õppida tõhusalt.
3. Liikumine ruumis ja inimeste vahel.

Neid kajastab minu heade grupikaaslaste Sibisse (Hispaania),  Anna (Poola) ja Raquel’i (Hispaania) abil moodustatud kompositsioon fotol 1.

• 

• 

• 

Irina Meljakova kogemus oli selline

See oli mu esimene õpiränne, kus osalesin just koolitajatele mõeldud koolitusel. Minu arust eristab sellist koolitust just see, et peale nö. ametliku facilitatori on meeskonnas nii palju kogenuid koolitajaid, kellelt on palju õppida nii enda oma riigi osalejatel kui ka mujalt tulnutel. 

Peale koolituse põhiteema „Koolituskeskkond“ sain teada palju uusi fakte nii noorsootööst Euroopas kui ka õpetajate ja koolitajate kogemustest. Näiteks ei teadvustanud ma varem, kui suur saavutus on Eestis see, et meie riigis tunnustatakse ja aktsepteeritakse noorsootöötaja ametit, mida siiani ei ole kahjuks paljudes Euroopa riikides, näiteks Kreekas, Poolas ja mujal.

Töötoas osalemine aitas mul tõstatada endale selliseid küsimusi nagu:

• Mis on HEA koolituskeskkond ja kuidas seda luua?
• Mis on need põhilised tingimused HEA õppekeskkonna loomiseks?
• Kas õppija ise võib luua endale koolituskeskkonda või on sellel ikkagi koolitajal suur roll?

Ei saa mainimata jätta ka kohta, kus koolitus toimus – Alcala de Henares on ilus, hubane ülikoolilinn, kus jõulueelne õhkkond ja majutamine Lope de Vega ülikooli ruumides lisasid koolituse teemale oma eripära.

• 

• 

•