Inimõigused ja mitmekülgsus on arenemise alustalad

03. April 2020

2.-5. märtsini osalesin õpirändel “Creating Safer Spaces – Human Rights and Diversity as Foundations in Youth Work” meie põhjanaabrite juures, Helsingis. See oli meeldiv õpikogemus Soome moodi!

Kõige väärtuslikum õppetund minu jaoks oli, kuivõrd tähenduslikud ja teineteise mõistmist soodustavad on kogemuslood. Selle nelja päeva jooksul kuulsime mitmelt erinevalt praktikult või sihtgrupi esindajalt, mismoodi tasub noorsootööd teha vähemusgruppidesse kuuluvate noortega. See oli silmiavav ja liigutav kogemus.

Aga kes on vähemusgrupid, kes neisse kuuluvad? Sel koolitusel kuulsime:

  • noorsootöötajatelt, kes töötavad LGBTQIA+ noortele mõeldud noortekeskuses;
  • lisaks jagasid oma lugu kaks füüsilise puudega inimest, kellest üks õpib noorsootöötajaks ja teine töötas Soome inimõiguste keskuses;
  • väga inspireerivalt mõjusid tutvustused terminite minority stress ehk vähemusstress (inimese poolt, kes töötab Helsingis elavate immigrantidega) ning meetodi Safer Spaces ehk turvalisem ruum kohta (viimast tutvustas meile Helsingi linnavalitsuse diskrimineerimise vastane ametnik);
  • samuti jagas oma kogemust noorsootöötaja, kes juhib vaimse puudega noorte grupile ürituste ja erinevate huvitegevuste korraldamist.

Vähemusgruppide noorte mõiste alla liigituvad mitmete eripäradega noored, kellel võib olla erinevaid takistusi noorsootöötegevustes osalemisel (nt. kiusamiskogemused ja selle tõttu väljakujunenud kaitsereaktsioon, aga ka füüsilised takistused nt. ligipääsetavus – kui üritus toimub kohas, kuhu ratastooliga kohale saada on võimatu, välistab korraldaja kohe ühe grupi liikmete osalemise enda üritusel). 

Olen väga tänulik selle õpirände kogemuse eest, kuna sain kinnistada oma informaalselt omandatud teadmisi Safer Spaces meetodi kohta, Nitin Sood Helsingi linnavalitsusest tegi suurepärase ülevaate selle meetodi ajaloost ja ka rakendamisest Helsingi keskraamatukogus Oodi. Lisaks oli väga väärtuslik vähemusstressi kui nähtuse tutvustus Michaela Moualt, kes töötab Soome inimõiguste keskuses. Ta rõhutas, et terminoloogia mõjub jõustavalt, kuna see annab inimesele võimaluse mõista ja kirjeldada enda kogetavat reaalsust ning inimene ei tunne enam end üksildase kannatajana. Kannatus on normaalne osa elust, aga kui me ei oska selgelt teistele kirjeldada, mida läbi elame, on väga kerge jääda igasugusest suhtlemisest kõrvale ning aina keerulisem leida viise, kuidas ise end aidata – ning üldse abi leida.

Tohutult motiveerivalt mõjus ka õpirändes osalenud grupp inimesi, kes olid kõik väga altid jagama enda töö (ja kohati ka isikliku elu) väljakutseid, mis vähemusgruppidega töötamisel või ka ise vähemsugrupi liikmena elades neid kimbutavad. Rõõm on tõdeda, et üle Euroopa on olemas vähemalt 30 särasilmset töökat inimest, kes suudavad tunnistada enda ja teiste haavatavust (eriti praegu, kus populism on – loodetavasti ajutiselt – kanda kinnitanud üle maailma) ning ei lase end sellest halvata. Meil oli mitmeid arutelusid ja sügavaid vestlusi sellest, kuidas efektiivsemalt töötada, kuidas jõustada üksteist ja noori, kellega tööalaselt kokku puutume.

Mainisin postituse alguses, et õpikogemus oli Soome moodi ning seda põhjendan sellega, et minu varasemad kogemused erinevate Erasmus+ projektidega on olnud alati intensiivsed ja täis olulisi taipamisi ning silmaringi avardavaid hetki, aga selline neljapäevane kogemuste, arvamuste ja metoodikate vahetus oli esmakordne. Kuigi oli hetki, kus teemat tutvustav inimene oleks pigem eelistanud oma PowerPointi võimsa sõnumi seinale kirjutada ja ülejäänud esitluse aja vaikida, siis oli selgelt näha, et kõik spetsialistid, kes oma tööd tutvustasid, hoolivad väga sellest sihtgrupist, kellega nad töötavad. Kogu kogemus oli ülimalt täpselt planeeritud ja läbimõeldud, meil ei olnud ühtegi hetke, mil tekkis küsimus käesoleva tegevuse vajalikkusest või sisukusest ning samas olid kõik osalejad maksimaalselt kaasatud aruteludesse, igaühe arvamus oli teretulnud ka sel juhul, kui see esitas väljakutse arutelu juhile. Viimased tegid alati kõik endast oleneva, et luua usalduslik ja avatud õhkkond ning selle tulemusena oli kogu grupp valmis kuulama ja pingutama tähelepanu, et teemas püsida ja samas teadsime, et ka meie saame võimaluse kaasa rääkida ja küsida. See näitas minu jaoks, et iga tegevuse läbiviija usaldab ennast ning teab, millest räägib aga samas on avatud sellele, et temaga ruumi jagavad inimesed tulevad enda kogemuse ja praktikatega ning teema läbiviijana võib samuti midagi meilt õppida.

Olen väga tänulik SA Archimedese Noorteagentuurile ja Maari Põimile, et sain võimaluse õpirändes osaleda! Kuna puutun tööl Tähe noorteklubis, Tartus, kokku õpirändes kästiletud teemadega, olen alati valmis neid teemasid lähemalt arutama või tutvustama. Minuga võib julgelt ühendust võtta suuremate või väiksemate küsimustega.

Maria Uuetoa, Tähe noorteklubi juhatuse liige

taheklubi@gmail.com

Fotodel: grupipilt õpirändes osalenutest ja teine on fotokollaaž õpirände hetkedest ja märksõnadest.

JAGA