Igaüks, kes on vähegi noorte õppimise ja arengu toetamisega kokku puutunud, seisab silmitsi mitme küsimusega:  kuidas õpetada noort nii, et midagi külge jääks? Miks mõni noor on õppimisest enam huvitatud kui teine? Kuidas näidata, et õppimises on palju põnevat ning õppimine toimub kõikjal? Kuidas tõestada võimalikule tööandjale, et noor on midagi asjalikku õppinud? Kuidas tutvustada laiemale avalikkusele, et noorsootööl on oluline roll noorte aktiivseteks ja vastutustundlikeks kodanikeks kujunemisel?

Euroopa haridusterminoloogias on levinud Elukestvа õppe kontseptsioon (lifelong learning). See on kõik elu jooksul ette võetud õpitegevused (nii formaalsed, mitteformaalsed kui informaalsed) eesmärgiga parandada teadmisi ja oskusi ning suurendada kompetentse vastavalt iseenda, kodanikkonna, ühiskonna ja/või tööturu vajadustele. Elukestev õpe sisaldab kõiki õpitegevusi, mis on eesmärgilised, pidevad (st ei ole juhuslikud), sõltumatud (olenemata sellest, kas nad on formaalsed või mitte), sõltumatud finantseerimisallikast ning õppevormist; keskmes on õppija ja temapoolne õppimine (mitte õpetamine) ning elu jooksul toimuvate õppeprotsesside (ajaline) järjestus.

Mõistmaks, mida kujutab endast mitteformaalne õppimine, on oluline teada ka selle erinevusi võrreldes formaalse ja informaalse õppimisega.

Formaalõpe toimub enamasti koolikeskkonnas ning on õppekavade alusel organiseeritud. Formaalõpe on eesmärgistatud ja seda viivad läbi spetsiaalse ettevalmistuse ja kvalifikatsiooniga õpetajad. Õpieesmärgid seatakse enamasti väljastpoolt, õppimisprotsessi jälgitakse ja hinnatakse. Formaalõpe on kuni teatud taseme või eani kohustuslik.

Informaalne õpe on õppija seisukohast lähtudes eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides (näiteks perekonnas, töökohas, vabal ajal jne.). Informaalse õppe tulemused ei ole enamasti õppija jaoks koheselt nähtavad.

Mitteformaalne õppimine on see, mis leiab aset väljapool kooli ning on ette võetud teadlikult, eesmärgiga end arendada. Mitteformaalne õpe võib toimuda väga erinevates keskkondades (näiteks looduses), mille puhul õpetamine ja õppimine ei pruugi olla ainuke ega peamine otstarve. Mitteformaalne õpe on samuti eesmärgistatud, kuid vabatahtlik. Läbiviijad võivad olla nii professionaalsed koolitajad kui ka näiteks vabatahtlikud või omaealised.

 

Mitteformaalne õppimine on õpitegevus, mis on ette võetud teadlikult, eesmärgiga end arendada, hankida uusi oskusi, teadmisi ja kogemusi väljaspool traditsiooniliselt mõistetavat kooliharidust. Mitteformaalne õppimine on oluline igas vanuses, eriti aga noorena, kuivõrd väga paljud inimese elu ja otsustuseid mõjutavad väärtused, hoiakud ja tõekspidamised kujunevad välja juba noorena. Noorsootöö on üks olulisemaid valdkondi, mis toetab noorte õppimist väljaspool kooli.

 

Mitteformaalne õppimist võib kirjeldada kui inimese teadlikku arenemist sotsiaalses keskkonnas (east sõltumata), mida iseloomustavad järgmised omadused:  

  • Eesmärgipärasus ja kavatsuslikkus. Erinevalt informaalsest õppimisest ei leia mitteformaalne õppimine aset juhuslikult; õppimistegevusel on siin teatud eesmärgid, õppetegevus on neile vastavalt organiseeritud ja struktureeritud;    
  • Vabatahtlikkus. Seega oluline alus õppimiseks on õppija motivatsioon;    
  • Õppijakeskus. Õppimisprotsessi ülesehitus tugineb õppija eelnevatele kogemustele ja teadmistele ning enesetäiendamise vajadustele;
  • Eelnevast tulenev ja sellega kooskõlas on paindlikkuse printsiip. Paindlik lähenemine on vajalik nii mitteformaalse õppimistegevuse protsessi, struktuuri, keskkonna kui meetodite väljatöötamisel;    
  • Kättesaadavus kõigile. Ideaalis on mitteformaalne õppimine kättesaadav ja jõukohane kõigile, olenemata varasematest õpikogemustest, oskuste-teadmiste tasemetest, majanduslikust olukorrast jms;    
  • Individuaalse ja sotsiaalse õppimise tasakaal.

 

Mitteformaalne õppimine võib toimuda väga erinevates keskkondades (looduses, huvikoolis, noortekeskuses jm) ning seda võivad läbi viia nii professionaalsed koolitajad kui ka nt noorsootöötajad, vabatahtlikud või omaealised.

Mitteformaalne õppimine on oluline igas vanuses, eriti aga noortevaldkonnas, sest väga paljud inimese edasist elu ja otsustusi mõjutavad hoiakud, tõekspidamised ja väärtused kujunevad välja noorena. Mitteformaalne õppimine – olles paindlik, õppijakeskne, sotsiaalne, vabatahtlik jne – soodustab maailmapildi ja väärtuste kujunemist ning aktiivseks kodanikuks kasvamist.

Euroopa Nõukogu mitteformaalse õppimise teemalise sümpoosioni (2000) raportis tuuakse välja, et mitteformaalset õppimist tuleks kirjeldada kui oma vormilt ja olemuselt väga mitmekesist õppimist, mis peaks õpetama iseseisvaks eluks ja aktiivse kodanikuna tegutsemiseks vajalikke oskusi.

Oma loomuselt kannab mitteformaalne õppimine demokraatlikke ja osalemisega seotud väärtusi, kuivõrd õppimine ei toimu läbi autoriteedi ühepoolsete sõnumite, vaid pigem läbi ühiste teadmise loomise.

Mitteformaalses õppes rõhutatakse eelkõige õppimise protsessi ja mitte olemasolevaid teadmisi, mida edasi antakse; seetõttu on viimastel aastatel hakatud vastavas terminoloogias rääkima pigem mitteformaalsest õppimisest ja mitte niivõrd mitteformaalsest haridusest, kuivõrd viimasega seoses viidataks ka teatud (kindlaks määratud ja hierarhilistele) struktuuridele ja nende läbimise vajalikkusele.

 

Väärt allikas mõistete selgitamiseks on: Chisholm, L. (2005) Bridges for Recognition Cheat Sheet: Proceedings of the SALTO Bridges for Recognition: Promoting Recognition of Youth Work across Europe, Leuven-Louvain

Tutvu ka “Noortevaldkonna koolituste mitteformaalse õppe lähtekohad”, kust leiad põhjalikumat infot nii MFÕ väärtuste ja põhimõtete kui ka noortevaldkonna koolituste kvaliteedi osas.

Loe veel: “Võimaluste loomine noortele mitteformaalse õppe kaudu: Millised on noorsootöötaja võimalused mitteformaalse õpikogemuse tingimuste loojana?

MFO_voldik_ee

Voldik eesti keeles Mitteformaalne õppimine: Kes ei õpi kaardimängus, see ei õpi milleski

Voldik vene keeles Неформальное обучение: Кто не учится. играя в карты, уже ничему нигде не научится

JAGA