Mõtiskledes noorsootöö tegemise kogemusest

18.01.2021

Kerli Kõiv, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus, 2020

Noorsootöö on noorsootöötajale justkui isikliku arengu ja ametialase professionaalsuse ühesuunaline, kuid kaherealine maantee. Sellel teel liiguvad edasi nii isiklik huvi avastada, areneda, ammutada valdkonna piiritutest võimalustest endale huvipakkuvat kui ka soov muutuda samal ajal üha profesionaalsemaks, kogenumaks, noortele mitmekesist maailma pakkuvaks. Reflekteerides oma kogemust noorsootöös ei saa enam minna tagasi 15–20 aasta tagusesse ajahetke ja tunda sama, vaid pigem tunnetada valdkonda ja ennast selles justkui kõrvaltvaatajana, aga samas läbielanuna, nii et esile kerkivad tugevamad tunded ja mõtted.

 

Noorsootöösse sisenemise eellugu, 1990–1997

Noorsootööd võib sinu ümber olla juba tükk aega enne, kui seda endale noorsootöötaja ameti rollist lähtuvalt teadvustad. Juba ajast enne seda, kui noorsootöö end Eestis seadustas või tekkisid esimesed noortekeskused, võivad mitmedki tänased pikaajalise noorsootöö tegijad ära tunda noorsootööle sarnaseid detaile oma elust, mõtlemata tol ajal, et see võib olla professionaalse elutee esimene märk. Mälestused ühe teise ameti raames kabinetti kogunevatest noortest, kes vabal ajal just selles ruumis tahtsid aega veeta, suvised tantsulaagri korraldamised enda maamajas heale sõbrale, kaasaelamine sensatsioonilise noorteetenduse sünnile ja palju muud … Need olid tegevused, milles ise polnud osaleja, vaid pigem korraldaja, jõustaja, taganttõukaja, ruumi looja. Noorsootööd tänases mõistes polnud sel ajal olemas, kuid selles oli palju tänasele avatud noorsootööle omast: avatus, tingimusteta osalusvõimalus, noortelt noortele lähenemine. Elus võid valida uusi teid ja suundumusi, kuid olukorra tunnetus – kas see kõnetab või mitte – on suunanäitaja, milles leiad enda tee.

Loomine ja kasvamine, 1998–2007

Avatud noorsootöö arenemine lihtsamatest ühistegevustest mitmekülgsete võimalustega maailmaks on olnud noorsootöötaja jaoks pidev ajast ees liikumine, noortele tulevikuperspektiive loov maailm, kus igas hetkes tuleb luua midagi uut. Unistus noorte enda ruumist viis kunagi noortekeskuste loomiseni. Rõuges avati noortekeskus 1998. aastal. Selleks, et need ruumid ei oleks vaid ühe grupi kasutuses, arenes avatud noorsootöö, luues võimalusi kõikidele kogukonna noortele. Senised kogukonnaseltside tegevused leidsid uusi varjundeid töös noortega ning tekkisid noorte enda algatused, noorte enda keskused. Kogukonna noori ühendavaks algatuseks sai hiljem 20 aastat toimunud ning põlvkonnalt põlvkonnale üle antud ja ideaalne Roger Hart’i (Noorte osalus, 2020) osaluse redeli näide, Rõuge veepeo ja paadiralli korraldamine. Midagi seniolematut ja uut luua oli ääretult põnev. Selleks oli näiteid tuua vaid väljastpoolt Eestit, milleks andsid asendamatuid võimalusi rahvusvahelised noorteprojektid. Minu esimene päris ise loodud rahvusvaheline projekt sündis aastal 2001 ja sellele on järgnenud ligi 40 uut projekti, millest igaühest on talletunud üks kogemuskiht ja kujundanud minu noorsootöö DNA-d. Maailma avatus kandus üle ka kogukonda ja sealsetesse noortesse, kelle maailmavaade kujunes kiiresti avatuks ja sallivaks, nende mõtteid kandsid ideed luua midagi uut. Nii leiangi end noorsootöötajana ühel päeval maailmast, kus üha rohkem noori leiab noorsootööst enda jaoks midagi omast ja põnevat ning samal ajal on töös n-ö mitu arenguspiraali. Juba kauem noorsootöös olnud noortegrupp leiab enda tegevusväljundid üha keerlulisema teemaga rahvusvahelistes projektides või noortevolikogus; teine, vanuselt ehk noorem vanuserühm leiab avastamisrõõmu kohaliku kogukonna ürituste elluviimisel ning veelgi noorem grupp noori rakendab ideid noortekeskuse elu kujundamisel. Nende arenguspiraalide tugitala on noorsootöötaja, kellel tuleb leida igale noorele väljakutse, mis vastab just tema huvile. Noor, kes ühel päeval oli maakondliku suurürituse väiksemate tehniliste tööde tegija, on tõusnud ürituse peakorraldajaks, kasvatades oma eeskujuga peale uusi peakorraldajaid. Või siis 2005. aastal loodud noortevolikogu, mille tookordsest esimehest saab hiljem vallavolikogu esimees, nii nagu saab kohaliku noorteklubi juhist vallavanem, mõjutades samuti iga nooreni ulatuvat noorekeskset lähenemist juhtide tasandil. Walkeri ja Larsoni (2006) sõnul ongi noorsootöötaja ameti raskeks väljakutseks see, et noorsootöös tuleb õppida ja välja mõelda, kuidas olla noortele tõeliselt lähedal, kuidas kohtuda nendega seal, kus nad parasjagu viibivad, suunates neid samal ajal sinna, kus nad pole olnud. Noorsootöö ja haridusvaldkonna ühisosade mõistmiseks ja rakendamiseks asun lisaks noorsootööle osalise ajaga tööle ka Rõuge kooli huvijuhina. See on valdkondlikku vaadet muutev otsus, mis toob kaasa tohutu töömahu, kuid samas ka mõistmise, kuidas kaks asutust kogukonnas saavad ja suudavadki koos ühes rütmis töötada ning selle töö kasusaajad on noored. Usk kogukondliku koostöö ja koosloome võimalikkusesse on tänu isiklikule kogemusele sellest ajast saati minu sees. See on muutnud mind tundlikuks olukordades, kus näen, et osapooled ei pinguta piisavalt, et teha millegi koos loomine võimalikuks. Noorsootöös arenenud professionaalina on avatus ja koosloomine – olgu see siis noorte, kolleegide või koostööpartneritega – esmased tingimused, mida otsivalt ringi vaadates leida püüan.

Enesearendamine ja edasiliikumine, 2008–2020

Noorsootöös püüdleme me selle poole, et Eestimaa noored oleksid ennast teostavad ja õnnelikud. Selleni viivad head oskused enese tundmises ja enese õpiteekonna juhtimisoskused. Sama on ka noorsootöö juhtijatega: enese pidev arendamine, uute huvitavate väljakutsete märkamine ja pidev õppimine on kokku see, mis hoiab huvi ja tahet noorsootöös tegutseda ning siia jääda. Enesejuhitud õppimise teema üha suurema fanaatikuna toon siinkohal välja kirjaniku ja seikleja, enesejuhitud õppimise eestkõneleja Blake Bolesi (2014) mõttekäigu, et erinevus enesejuhitud õppija ja teiste vahel seisneb selles, et ennastjuhtivad õppijad hakkavad otsima uusi tingimusi jätkamiseks, kui selgub, et senine tegevuskeskkond ei rahulda. Teised aga, niipea kui täidavad oma ülesande, tormavad uuele territooriumile. Valdkonnast kiirelt väljujad ei jõua ära oodata neid kõnesid, kirju ja üllatusvisiite, mida tänased noored kümne aasta pärast teeksid, et tänada sind märkamast, uskumast ja toetamast. Noorsootöös kasvanud sõprus ja usalduslik suhe ei ole arenenud paremate tulemuste saavutamise protsessis, heakskiidu saamise eesmärgil, vaid hinnangutevaba elu ja maailma tundmaõppimise teekonnal, kus noorsootöötaja ei ole niivõrd õpetaja kui õppimise juhendaja. Laiem mõistmine, et avatud noorsootöö ja noortekeskus on õppima õppimise hinnalised ressursiallikad, on veel välja kujunemas.

Eestimaal tegutseb palju noorsootöötajaid, kes esindavad mõnda põlvkonda noorsootöö ajastust. On avatud noortekeskuste loojate põlvkond, rahvusvaheliste võimaluste arendajad, noorte osalusvormide kujundajad, erinevate sihtrühmadega tööle fookuse toojad, tööelu kogemuse andjad … kuni viimaste aastate virtuaalse noorsootöö loojateni. Iga põlvkond spetsialiste on loonud noorsootöös innovatsiooni, mis on praeguseks kuhjunud võimsaks võimaluste varaaidaks. Neid noorsootöö tegijaid, kes kõik need ajastud läbi on käinud, on mitmeid, kuid siiski mitte liialt palju. Noorsootöö keerukus viib inimesed sageli edasi mõne piiritletuma valdkonna juurde.

Coussee ja Williamson (2012) on arvanud, et noorsootöö on ehk üks raskemaid ameteid maailmas, sest kannab endas nii pedagoogilist kui sotsiaalset rolli, kus samal ajal tuleb täita mitmeid erinevaid ülesandeid rikastavate suhetele loomisest kuni noorte ühiskondliku panuse arendamiseni. Noorsootöös kauem tegutsenud soovivad inspireerida ja innustada uusi tulijaid, et nad arendaks edasi seni tehtut ja looks uut. Noorsootöö on muutunud professionaalide tööpõlluks, kus lihtsalt tänavalt tööle tulles peab endaga palju tööd tegema, et valdkonna ootusi täita. 2008. aastal otsustasin ka mina peale kogemuste ladustamist, et vajan inimestega töötamiseks täiendavaid teadmisi – olin jõudnud punkti, kus n-ö vana kaardiga enam uusi maid avastada ei suutnud. Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika magistriõppe tasandil tundmaõppimine avas uusi vaatenurki, aitas mõista erinevaid sihtgruppe ning töömeetodeid. 2018. aastal sain aru, et selleks, et mõista inimese individuaalse õpitee kõiki nüansse, on vaja veel juurde õppida, ning läbisin haridusinnovatsiooni magistriõppe.

Vaade edasi, 2020–…

Valdkondlikult end arendades pole vaja alati ametiredelil ülespoole turnida, kuigi kõrgemalt avanev vaade aitab lahti mõtestada kogu maastikul toimuva. Valikuks võib olla ka sügavikku kaevumine, et leida üles need mõjusaimad pinnaseosad, mille arendamine ja suurem rakendamine võivad valdkonnale kasuks tulla. Seetõttu on mulle olnud asendamatuks kogemuseks nii 21 aastat Rõuge vallavolikogu liikmena ja erinevate komisjonide esimehena tegutsemist kui ka kuus aastat Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse juhatuse esimehe vastutusrikast tööd, mis kõik on avanud mulle erinevate otsustustasandite vaateid valdkonnale. Koostöös riiklike otsustajatega noorsootöös ning valdkondlike ekspertide kaasamõtlemisel on noorsootöö muutunud struktureeritumaks, valdkondlikult olemasolevaks, mida ilmestab ka see, et suuremas osas omavalitsustest on olemas noortekeskused või noorsootööasutused, mida on juriidiliselt tunnustatud noorsootöö valdkonna arendajatena kogukonnas. Avatud noorsootöö on noorteni jõudnud. Nüüd tuleb noorsootöö tegijatel leida juurde oskusi ja teadmisi, mis ei too noori pelgalt noorsootöö juurde, vaid pakuvad neile ka teadlikumat enesearengut. Uued meetodid ja uued tõenduspõhised lähenemised rikastaksid valdkonna sisulist potentsiaali. Siit annaksin tänastele noorsootöö tegijatele kaasa soovituse: “Oota, ära mine veel …, leia ennast noorsootööst ja kui miski tundub keeruline ja arusaamatu, siis muuda seda, loo uut!”. Ühel Eesti ANK seminaril kaardistasime mõjusa noorsootöötaja profiili ning esile tuli julge, kahe jalaga maa peal seisva avatud ja kindlameelse inimese pilt. Inimene suudab endas arendada paljusid oskusi ja kujundada end selleks, kelleks ise soovib. Kasutagem seda! Noorsootöö otsustajad jõuavad selle pingutuse taustal teadmiseni, et kes siis veel tunneb noori paremini kui noorsootöötaja, kus siis veel on paremad ja kõiki noori haaravad tegevused kui noortekeskuses. Noortel jääb selles avatud noorsootöö maailmas üle avastada iseennast ja maailma ning kasvada noorsootöötaja toel selleks otsustajaks, kes mõistab noorsootöö väärtust.

 

 

 

Kasutatud kirjandus

 

· Boles, B. (2014). The Art of Self-Directed Learning: 23 Tips for Giving Yourself an Unconventional Education. Tells Peak Press.

· Coussee, F., Williamson, H. (2012). Youth worker, Probably the Most Difficult Job in the World. Children Australia. 36(04):224-228 · December 2012

· Noorte osalus (2020). Eesti Noorsootöö Keskus. Külastatud aadressil https://entk.ee/noorsootoo/noorsootoo/noorte-osalus/

· Walker, K.C., Larson, R.W . (2006). Dilemmas of Youth Work: Balancing Professional and Personal. New Directions for Youth Development. 2006(112):109-18, 10.

Tööribale