Üldistavalt võib öelda, et noorsootöötaja tegevus on seotud noorest ja tema sotsiaalsest kontekstist lähtuva, arendava õpikogemuse loomisega, füüsilise, tegevusliku ja sotsiaal-psühholoogilise keskkonna kujundamise ja sobivate meetodite ning teemakäsitlusviiside valiku kaudu, mis võib endas hõlmata järgmist:
– individuaalset tööd noorega (sh personaalne areng, noore agentsuse suurendamine);
– tööd gruppidega (sh noorte võimestamise ja iseseisvumise toetamine, osalusvõimaluste laiendamine jne);
– tööd kogukonna ja sidusgruppidega (noorte “hääle võimendamine”, sihtgrupi vajaduste ja püüdluste eest seismine ja nende “tõlkimine”).
Selleks vajalikke pädevusi on terve hulk, mida võib tinglikult jagada järgmiselt:
– noorsootöö põhimõtete teostamiseks vajalikud pädevused (nt noorega usaldusliku suhte loomine, õppimisprotsessi toetamine, kaasamiseks tingimuste loomine vm),
– teema- või tegevusvaldkonnast tulenevad pädevused (nt sihtgruppidest või teatud valdkonnast lähtuvad meetodid või vahendite kasutamine).
Noorsootöö on mõjutatud laiematest ühiskondlikest ja globaalsetest muutustest ja selles lähtutakse tõenduspõhistest teadmiste tekkest (nt uuringute tulemused, teaduseareng, teoreetilised raamistikud) ning kõige olulisemast – noorest, tema reaalsusest ja vajadustest. Nõnda peab noorsootöö olema dünaamiline protsess, mille sisu lähtub pidevalt muutuvast kontekstist (mis oleneb konkreetsest noorest, olukorrast, milles noorega koos toimetatakse ning sellest tulenevatest teemadest või küsimustest). See eeldab noorsootöötajalt sügavat analüüsivõimet, sest ta peab oskama hinnata nii olukorda kui enda professionaalset käitumist, suurt paindlikkust töövormide ja meetodite valikul, kui ka võimekust kohaneda muutustega, lähtudes samas noorsootöö eesmärgist ja väärtusbaasist.
On selge, et hoolimata noorsootööle sõnastatud üldeesmärkidest ja valdkondadeülestest teoreetilistest raamistikest, kujuneb noorsootöö praktika (konkreetne, unikaalne, kontekstuaalne töö noorega) välja alati interaktsioonis – noore, noorsootöötaja ja keskkonna vahel. Pidevalt muutuvas olukorras ei saa noorsootöötaja lähtuda ainult valmistähendustest ehk teoreetilistest teadmistest. Ta peab paljuski mõtestama/looma ise tähendusi, kasutades selleks kogemusest omandatud praktilist teadmist, mille loomise vahend on refleksiivne praktika – protsess, mille käigus praktik oma teadmisi pidevalt ümber konstrueerib, luues eeldused edukaks tegevuseks ja laiemalt tegevuspraktika tekkimiseks või uuenemiseks. Refleksiivset praktikat võib vaadelda kui kriitilist, enda tööd ümberkujundavat, refleksiooni ehk teadlikku ja süsteemset väärtuste, varjatud teadmiste, eelduste, uskumuste ja mõtteviisi reflekteerimist, milles pöörates tähelepanu sotsiaalsetele ja eetilistele aspektidele enda töös ja seda ümbritseva kontekstis. (Karm, 2007; Zeichner & Liston, 1996)
Uuringudki (noorsootöötajate pädevuste; koolitusvajaduste uuring) on välja toonud noorsootöötaja pädevused kui olulise noorsootöö kvaliteeti mõjutava teguri, rõhutades selles noorsootöötaja professionaalset enesekuvandi, töösisu ja tulemuste mõistmist.
Inimesed õpivad mitmesugustel viisidel, tehes teadlikke valikuid või sattudes õppimist toetavasse olukorda juhuslikult. Täiskasvanud seavad enamjaolt endale ise eesmärgid ja planeerivad tegevused – õpitakse kolleegidelt, loetakse materjale või osaletakse koolitustel. Kuna enesetäiendamine nõuab alati aja- ja energiakulu, siis on oluline oma õpiteekond ja eesmärk eneseanalüüsi abil täpselt paika panna.
Kasulikud viited linkidega õppematerjalidele:
1) Noorsootöö õpik on koostatud noorsootööd õppivatele üliõpilastele ning see on abiks ka noorsootööd juba ellu viivatele spetsialistidele – noortekeskuste töötajatele, huvi- ja ringijuhtidele ning huvikoolide õpetajatele, noortejuhtidele ja teistele.
Õpik defineerib nooruse mõiste, selgitab noorsootöö käsitlusi eri riikides ning kirjeldab noorsootöötaja rolli. Õpiku teine osa kajastab noortepoliitikat, noorte kaasalöömist ühiskondlikus elus ning Eestis noorsootöö õiguslikke aluseid.
Kolmandas osas saab lugeja ülevaate noorsootöö ajaloost ning viimane osa on kõige praktilisem, andes ülevaate noorsootöö põhilistest tegevussuundadest Eestis. Õpiku valmimisse on panustanud erinevad noorsootöö spetsialistid üle Eesti.
2) noorsootöötaja kutsestandard;
Noorsootöötaja pädevusspektri kohta vaata lisa “Noorsootöö õpikust” või kutsestandardist, mis määratleb noorsootöötaja kutseoskusnõuded ning nendele vastavad tegevusnäitajad. Aavik et al., 2016; Banks, 2010; D’Arcy, 2016; Equity/Equality[K21];