Uute teadmiste hankimine, kolleegidega koos teadmiste ja praktika üle arutamine ning sellest lähtuvalt oma töö, aga ka valdkonna teadmiste edasiarendamine on noorsootöötaja elukutse üks tähtis osa. Tark, pühendunud ja kokkuhoidev erialakogukond saab selgitada, kujundada, aga vajadusel ka kaitsta oma elukutse käekäiku ühiskonnas.
Varem on selleks peetud akadeemiliste (teaduslike) teadmiste olemasolu valdkonnas, tugeva erialaliidu või -organisatsiooni olemasolu, valdkonnas tööle asumise teatavat reguleeritust (näiteks kes tohib asuda tööle noorsootöötajana), seadustes valdkonna tunnustamist, standardeid, kokkulepet tööd kirjeldavates peamistes põhimõtetes ja väärtustes (kutse-eetika), autonoomselt oma töös otsuseid tegevaid töötajaid. Mõneski riigis, Eesti kaasa arvatud, võib seega noorsootööd peaaegu väljakujunenud elukutseks pidada, kuid maailma mastaabis on pilt kirjum ja rahvusvaheliselt ei saa noorsootööd vähemalt selle kirjelduse alusel veel professiooniks nimetada. Samas on olemas ka uuemaid lähenemisi professioonist rääkides, mis ei keskendu elukutse reguleerimisele ja määratlemisele, vaid hoopis pühendunud inimestele, kes järjepidevalt teevad sama eesmärgi nimel tööd ning kellel on teadmised ja kes langetavad eetilisi valikuid, mis seda tööd toetavad. Teadmisi jagatakse ning arendatakse erialakogukonnas koos.
